See aasta proovis Euroopa Sulgpalliliit
uut formaati võistkondliku EM-i läbiviimises. Nimelt toimuvad
alagrupimängud ühes selles alagrupis osalevas riigis. Eestiga
ühte gruppi loositi Rootsi, Itaalia ja Luxemburg ning kuna Rootsi
loobus korraldamisest, siis saime meie võimaluse tuua
kõrgetasemeline sulgpall kodupubliku ette.
Eestlased on juba üks külalislahke ja
sõbralik rahvas ning selle tõestamiseks annan meie vastastele
ülevaate, mis neid murelikuks võib teha. Ehk teisisõnu: „Parem
karta, kui sulgpallis sulg sappa saada!“
Meie koondise liidriks on Raul Must. Ta
austab vastast alati ja teeb enne mänge põhjaliku eeltöö. Kiire
raport näitab, et tugevateks külgedeks on Luxemburgil
heaoluühiskond, Itaalial super pitsad ja Rootsil ilusad naised.
Teisteks mängudeks on meeste poolt valik ühtlane. Praegu on veel
ebaselge, kes on veepoiss, kes rätikuvibutaja ja kes mängumees.
Naiste poole pealt on esireketiks come
backi teinud Kati Tolmoff. Come forwardi lainel on Nõo
keskkooli klassiõed Kristin Kuuba ja Helina Rüütel, kes on
väljakul rohkem koos mänginud, kui mõni oma pinginaabriga tunnis
istunud. Ära ei maksa unustada ka osavat Karoliine Hõimu, kes on
heal päeval võimeline paljudele hambaid näitama ehk naeratama.
Kes pääseb finaalvõistlusele? Kas
Eestil on võimalus? Elame näeme. Üks on raudpolt kindel, olla
sulgpallihuviline on vinge!
No comments:
Post a Comment