TAGASI TULEVIKKU 2006 - JACKPOT!

Nüüd rändame aastasse 2006. Jällegi Eesti sisehooaja kõige tähtsam võistlus - Eesti Meistrivõistlused - seekord legendaarses "sulgpallitallis" Punase tänava hallis.

Olin juba eelmine aasta maigu kätte saanud ja sel ajal mäletan käisin ikka korralikult 4-5 korda trennis. Ja tasub kindlasti ära mainida, et meil oli ulme punt seal Lasnamäe koduhallis. Konkurents oli nii kõva, et väljaku taga oli järjekord - kõige nõrgemad pidid ootama, kui eest keegi ära kukub, et üldse väljakule saada. Ma ütlen teile, see on edasiviiv jõud - kui suur kamp, siis areng on nagu see lineaargraafik matemaatikast (mingi hetkeni).

Olin ka siis auahne, vormis nagu Saksamaa sõdur II maailmasõja ajal, distsiplineeritult. Vormi ajastasin ka kenasti just veebruarikuu esimesse nädalavahetusse. Mängisin kõike 3 liiki ja tahtsin lajatada Thori haamriga ennast Eesti sulgpalli müüri.

Õnneks leidsin badmintoni lehelt ka selle aasta tabelid ning tulemused nii, et kõvasti lihtsam on punktides nüüd orienteeruda.

Üksikmängus jõudsin finaali ja mul oli nii hea meel. Kuigi juba sel ajal ma keskendusin rohkem paarismängule, kuid ega seepärast üksikus vastastele ma midagi lihtsalt ei andnud.

Finaalivastaseks noor tõusev täht, Raul Must, kellel samuti puudus üksikmängu Meistritiitel. Mäng oli ühepoolne ja Raul võitis mind 15:3 15:2, aga ega ka ta teistele palju rohkem punkte ei andnud. Sorgele oli sündimas võibolla isegi samaväärne üksikmängu kuningas.

Meespaaris valisin seltskonna seast endale hea paarilise, sama mis aastal 2005ki, kui esimese tiitli võitsime - mister Musta. Jõudsime uuesti finaal ning rematch jällegi Küüts/Maiste vastu.

Küüts oli ka vormi õigesti ajastanud nagu ikka, aga ainult seepärast, et tal umbes samal ajal sünnipäev. Maistega koos nad kindlasti ihkasid revanši. Mäng läks kolme geimi ja mäletan, et oli umbes sama raske kui esimene tiitlimatš. Siiski suutsime korrata kulla võitu, millega väga rahule jäin.

Kuid see aasta jäi mulle segapaari isegi rohkem meelde, seal oli madinat oi-oi kui palju. Poolfinaalis olid vastasteks see aasta ainult paaride peale keskendunud Heiki Sorge ning kogenud paarismängija Helen Reino (Klaos nüüd).

Esimeses geimis kogenum paar tuli tormitulega lahingusse ning purustasid meid 15:6. Kuid teises geimis püsisime rohkem mängus ja suutsime kohtumise viigistada 15:12 . Kolmandas mäletan, et see oli laupäeva viimane mäng ja publik elas tormiliselt kaasa. Seda oli vaja, sest ma olin väga väsinud, sest mängisin ju kõike 3 liiki. Kuid see pole mingi vabandus, ise olin ahne. Siiski suutsime tie breakis 17:15 peale jääda. Kui ma õigesti mäletan, siis tartlastel oli ka matšpall.

Finaalis oli seevastu tallinna kogenud paarismängijad - alati ohtlik Andres Aru ja kaval Kati Kraaving. Kuid sellele mängule läksin väga keskendunult ja mäletan, et meil Karoliinega tuli hästi välja ka ning suutsime koos võtta meie esimese segapaarismängu kulla - 2:0.

Pärast võistlust ma ravisin ennast ülekoormusest nädala vähemalt. Otsustasin, et enam põhimõtteliselt 3 mänguliiki ei mängi ning minu üksikmängud vähemalt tiitlivõistlustel on mängitud. Keskendusin mees ja segapaarile.

Kuid lõpetuseks võib öelda, et võitsin täieliku Jackpoti, sest Raulile ei olnud isegi ulmepäeval võimalik vastu saada.