Lugusid Koit Murust

Raul Must: (Pekingi, Londoni, Rio, Tokyo olümpiasportlane, üle kahekümnekordne Eesti meister): "Treenerist saab sport alguse. Treener kasvatab, süstib optimismi ja näitab teed. Ilma treenerita tippu ei jõua!"

Alfred Kivisaar: "Koit Muruga olime head kolleegid, tema panus Eesti sulgpalli arengusse on olnud väga suur. Muruturniir on suurepärane algatus ja loodetavasti kohtuvad platsil Eesti sulgpallisõprade erinevad põlvkonnad!"

Marina Kaljurand:

"Minule oli Muru esimene treener, kes tõi mu sulgpalli ja sulgpallurite juurde. Olen selle eest Murule väga tänulik. Sulgpall sai ja jäi oluliseks osaks minu elust. Sulgpalliväljakult leidsin sõbrad, kellega oleme jäänud suhtlema ning sulgpalliväljakult leidsin ka oma abikaasa. J

Meil, Muru õpilastel, on kõigil oma mälestused Murust. Veetsin suved Viljandi spordilaagris, käisin tal külas Laulasmaal ja Endla tänaval ning võisin alati kindel olla tema toele ja hoolitsusele.

 Läksin pärast keskkkooli lõpetamist Tartusse ning oma elu parimad mängud mängisin Tartu Spordiklubi eest võisteldes, aga Muru on ja jääb minu esimeseks treeneriks."

Mart Siliksaar: "Koit Muru oli treener, kelle tähtsust Eesti sulgpalli arengus on võimatu alahinnata. Koit oli sulgpalliga abielus."

Meelis Maiste (mitmekordne Eesti meister):“ Koit ei ole minu treener olnud. Minu mängija alguses käis korralik võitlus Tallinna ja Tartu vahel, ning Jüri poolt Sakus hoitud punt oli nagu väljaspool võitlust. Samas oli kord madistamine lätlaste ja leedukatega ning olin kehvas seisus lätlaste esinumbriga (mäng oli Tartus), kolmanda geimi vahel tuli Koit küsis" Mell, mis toimub?" ja võttis mu pea oma käte vahele ja mudis 5minutit jõuliselt, kuigi ma olin mitte "oma". Võtsin otsustava geimi ja peale seda sain ma hr Muruga super hästi läbi (ausalt öeldes kummaline, et me läbi saime, oleme iseloomult kuratlikult erinevad):-), see näitas tema suurust:-) minu kummardus tema ees.

Ants Mängel (sulgpallisõber):

"Treener Muru võttis mu trenni, 3 korda nädalas hommikuti kell 9. Algus ei olnud lihtne, vaevu sain pallile pihta. Olin emotsionaalne, kui ebaõnnestusin, siis tihti lendasid ka reketid. Murul oli lahendus olemas, reket pole süüdi ja poiss kui sa ei suuda kontrollida ennast, siis seome paelaga reketi käe külge. Naljakas tagasi mõelda, aga säästsin sealt nii mõnedki uued reketid.

Kuna olin üks väheseid, kes käis hommikuti trennis (kool oli õhtupoole), siis sõitis treener Muru mulle hommikuti tihti personaaltrenni andma. Kõva sõna, näitas tema pühendumist treenerina - ta ei teinud seda raha pärast.

Minu üks eredaim mälestus oli Noorte Meistrivõistlused kuni 11 aastaste poiste vanuseklassis. Olin juba mõni aasta käinud Noorte Gp-del võistlemas, kuid polnud kunagi võitnud, kuna üks poiss oli minust parem.

Mängupäeval närveerisin veidi ja otsustasin varem saali tulla, et korralikult soojaks teha. Treener Muru oli ikka enne mind kohal, nagu alati. Keelestas rahulikult reketit ja parandas palle (jah, seda tehti vanasti).

Ootasin, et tal on mulle midagi enne mängu öelda, kuid ta tegeles rahulikult  oma asjadega.

Finaal hakkas. Kaotasin esimese geimi suurelt, sain võibolla paar punkti. Loopisin reketit ja olin täiesti endast väljas. 2. geimi pausi ajal tuli treener Muru jalga longates ja tõsise näoga ning tegi stseeni üle saali, Karjus ja praktiliselt sõimas mul näo täis, kuid lõpuks sosistas mulle kõrva väga motiveerivad sõnad.

Ma siiamaani ei tea, kuidas see nii hästi mõjus ja suutsin aasta tähtsamail võistlusel oma rivaali noorteklassis esimest korda võita.

Kuigi olin tema üks viimaseid õpilasi ja sain tunda teda vähe, jättis ta kustumatu mulje ja on peamisi põhjuseid, miks ma sulgpalli jäin mängima.

Aitäh, Treener"

Mare Pedanik (18. kordne Eesti meister):

"Läbi aastakümnete jääjaid, pühendujaid ja ka tänaseni sulgpalli juures

kaasalööjaid on Muru õpilaste hulgas rohkesti ja siin pean silmas lisaks

veterani või harrastajate klassis mängimisele või kohtunikuks olemisele ka

„sulgpalligeenide“ edasiandmist järgnevatele põlvedele. Samuti on

medaliomanikke, ka kirkaimate võitjaid, Muru õpilaste hulgas rohkesti.

Koit Muru oli entusiastlik, leidlik, õiglane, sissepidi-elav,

piisavalt nõudlik ja range kuid mõistev, hooliv, pühendunud treener. Vahel

ka toriseja ja jonnakas, nagu me kõik solvumishetkedel või

väsimusmomentidel.

Loodan, et paljud Muru õpilased tajusid seda atmosfääri, mille lõi inimene,

kelle elu olemus ja mõte leidsid väljenduse sulgpallis. Kuidas muutuda

sulgpalli hingeks nagu seda oli treener Muru? Arvan, et tõde peitub kahe

küti jutuajamises Peter S. Beagle’i raamatus “Viimane ükssarvik”.

Ühe küti vanaema näinud ükssarvikut.

"Oo, kas tõesti? Ja kas ta püüdis ükssarviku kuldvaljastega kinni?"

"Ei. Tal ei olnud kuldvaljaid. Ükssarviku püüdmiseks ei ole kuldvaljaid

vaja; see on muinasjutt. Sa pead lihtsalt olema puhta südamega."

Treener Koit Muru püüdis meid ja sulgpalli kinni oma puhta südamega."