Saturday, June 23, 2018

TAGASI TULEVIKKU 2006 - JACKPOT!


Nüüd rändame aastasse 2006. Jällegi Eesti sisehooaja kõige tähtsam võistlus - Eesti Meistrivõistlused - seekord legendaarses "sulgpallitallis" Punase tänava hallis.

Olin juba eelmine aasta maigu kätte saanud ja sel ajal mäletan käisin ikka korralikult 4-5 korda trennis. Ja tasub kindlasti ära mainida, et meil oli ulme punt seal Lasnamäe koduhallis. Konkurents oli nii kõva, et väljaku taga oli järjekord - kõige nõrgemad pidid ootama, kui eest keegi ära kukub, et üldse väljakule saada. Ma ütlen teile, see on edasiviiv jõud - kui suur kamp, siis areng on nagu see lineaargraafik matemaatikast (mingi hetkeni).
Olin ka siis auahne, vormis nagu Saksamaa sõdur II maailmasõja ajal, distsiplineeritult. Vormi ajastasin ka kenasti just veebruarikuu esimesse nädalavahetusse. Mängisin kõike 3 liiki ja tahtsin lajatada Thori haamriga ennast Eesti sulgpalli müüri.
Õnneks leidsin badmintoni lehelt ka selle aasta tabelid ning tulemused nii, et kõvasti lihtsam on punktides nüüd orienteeruda.

Üksikmängus jõudsin finaali ja mul oli nii hea meel. Kuigi juba sel ajal ma keskendusin rohkem paarismängule, kuid ega seepärast üksikus vastastele ma midagi lihtsalt ei andnud.
Finaalivastaseks noor tõusev täht, Raul Must, kellel samuti puudus üksikmängu Meistritiitel. Mäng oli ühepoolne ja Raul võitis mind 15:3 15:2, aga ega ka ta teistele palju rohkem punkte ei andnud. Sorgele oli sündimas võibolla isegi samaväärne üksikmängu kuningas.

Meespaaris valisin seltskonna seast endale hea paarilise, sama mis aastal 2005ki, kui esimese tiitli võitsime - mister Musta. Jõudsime uuesti finaal ning rematch jällegi Küüts/Maiste vastu.
Küüts oli ka vormi õigesti ajastanud nagu ikka, aga ainult seepärast, et tal umbes samal ajal sünnipäev. Maistega koos nad kindlasti ihkasid revanši. Mäng läks kolme geimi ja mäletan, et oli umbes sama raske kui esimene tiitlimatš. Siiski suutsime korrata kulla võitu, millega väga rahule jäin.

Kuid see aasta jäi mulle segapaari isegi rohkem meelde, seal oli madinat oi-oi kui palju. Poolfinaalis olid vastasteks see aasta ainult paaride peale keskendunud Heiki Sorge ning kogenud paarismängija Helen Reino (Klaos nüüd).
Esimeses geimis kogenum paar tuli tormitulega lahingusse ning purustasid meid 15:6. Kuid teises geimis püsisime rohkem mängus ja suutsime kohtumise viigistada 15:12 . Kolmandas mäletan, et see oli laupäeva viimane mäng ja publik elas tormiliselt kaasa. Seda oli vaja, sest ma olin väga väsinud, sest mängisin ju kõike 3 liiki. Kuid see pole mingi vabandus, ise olin ahne. Siiski suutsime tie breakis 17:15 peale jääda. Kui ma õigesti mäletan, siis tartlastel oli ka matšpall.
Finaalis oli seevastu tallinna kogenud paarismängijad - alati ohtlik Andres Aru ja kaval Kati Kraaving. Kuid sellele mängule läksin väga keskendunult ja mäletan, et meil Karoliinega tuli hästi välja ka ning suutsime koos võtta meie esimese segapaarismängu kulla - 2:0.
Pärast võistlust ma ravisin ennast ülekoormusest nädala vähemalt. Otsustasin, et enam põhimõtteliselt 3 mänguliiki ei mängi ning minu üksikmängud vähemalt tiitlivõistlustel on mängitud. Keskendusin mees ja segapaarile.
Kuid lõpetuseks võib öelda, et võitsin täieliku Jackpoti, sest Raulile ei olnud isegi ulmepäeval võimalik vastu saada.


Thursday, June 21, 2018

TAGASI TULEVIKKU - EMV 50, 2014

Liigume üsna tsipa ajas tagasi aastasse 2014, kui toimusid 50. Eesti Meistrivõistlused sulgpallis. TTÜ spordihoones toimunud võistlus oli väga hästi korraldatud, saal oli ilusaks tehtud ning tundus, et mängijatel oli ka hea seal mürada ehk mängida. See võistlus oli üks väheseid lähiaja Meistrikaid, mis mul vahele jäid - tervislikel põhjustel.

Kuid sellegi poolest olin enamuse aja saalis, mänge jälgimas ja kaasa elamas. Seepärast on mul ka hea rääkida sellest suursündmusest, kuigi ma ise ühtegi lööki väljakutel ei teinud. Let´s go!

Meesüksikmängus oli nagu tavaks saanud, suurfavoriit Raul Must, kes jahtis oma 9ndat tiitlit üksikmängus. Ta jõudis küllaltki veenvate võitudega finaali. Poolikus alistas medalinäljase Raul Käsneri 2:0.

Teiselt tormas aga finaali, noor Lion King Triitoni klubist - Heiko Zoober. Kes nii mõnelegi üllatuseks alistas Rainer Kaljumäe kahes geimis, olles teises geimis taga 15:20. Kindlasti raske pill alla neelata Rainerile.

Finaali jälgisin sõna otseses mõttes kommenteerimispuldist, koos Raido Rozentaliga. Esimene geim oli üsna veenev 21:10, kuid teises geimis tegi Heiko super võitlusega hea geimi, kuid pidi ikka 21:17 olümpiasportlasele alla vanduma.

Naisüksikmängus oli just hiljuti teinud come backi, Eesti Sulgpalli Kuninganna - Kati Tolmoff. Poolfinaalis alistas ta alles esile tõusmas noore sulgpalli printsessi Kristin Kuuba. Tulemusega 21:15 21:18.

Teiselt poolt alistas Karoliine Hõim pisikese Anette Martini kolmes geimis.

Oli finaali aeg ja oi-oi milline mäng oli. Esimesed kaks geimi olid küllaltki ühepoolsed. Kati võitis esimese, Karoliine teise. Kuid kolmas geim algas Kati domineerimisel, ta läks juhtima 9:2. Kuid Karoliine, emalõvi südamega võitlejana, tuli expressrongi tempol järgi. Seisul 18:20 päästis Hõim kaks matšpalli, kuid Kati tahtis tsipa seda tiitlit rohkem ja vormistas matšivõidu 22:20 2:1 üldtulemusega.

Meespaarismängus jõudsid finaali, äsja kokku pandud paar Kristjan Kaljurand ja Raul Käsner. Vastasteks aga alati ohtlikud, Tallinna Kalevi esindajad, Vahur Lukin ning Karl Kivinurm.
Esimese geimi võitsid Karl ja Vahur hea häälestusega mänguga - 21:18. Teises geimis suutsid ennast tagasi mängu lahmida Kristjan ja Raul 21:17. Otsustavas geimis olid aga Lukin/Kivinurm kui teiselt planeedilt häälestusega. Jüri Tarto oli neil treeneripingil ja kamp sugulasi tribüünidelt kaasa elamas. Ei saanud neile pettumust valmistada. Sündis väikest viisi üllatus - esimest korda tulid Eesti Meistriks nii Vahur kui ka Karl.

Naispaaris olid esimese paigutuse välja teeninud vaevu 18-aastased Kristin Kuuba ja Helina Rüütel - mis on irooniline, sest sageli nende mäng oli nii karm, et oli alla 18-aastastele mitte soovitatav. Teiselt poolt marsissid finaali eelmised paar aastat domineerinud naispaar - Karoliine Hõim ja Laura Vana.

Matš oli pingeline, mõlemapoolsete võimalustega. Läks 3nda peale ja seal näitasid kõva tahtejõudu neiud Nõost. 21:14 kolmas ja Kristin ning Helina saavutasid oma esimese naispaari Eesti Meistritiitli.

Segapaaris sündis suurüllatus, sest põhimõtteliselt viimasel hetkel "Wild Cardi" saanud, paljude jaoks väga tundmatu segapaar, Tolmoff/Must jõudsid finaali. Kammoon, siililegi selge, et mõlemad eelistavad üksikmängu, aga väljakuklapil polnud väga vigagi.

Teiselt poolt said finaali 2013. aasta Eesti Meistrid Kristin Kuuba ja Mihkel Laanes. 2:0 matšivõiduga saavutasid esikoha Raul ja Kati - tuleb välja, et ikkagi olümpiakogemus tuleb mõnikord kogemustena kasuks.
Pildil Elutööpreemia saanud treener Jüri Tarto, enda õpilastega

Laupäeval toimus äsja kihvtiks traditsiooniks saamas EMV Aasta Gala, kus jagati erinevaid sulgpalliaasta auhindasid, arutleti sulgpallielu üle ning võib olla mekiti ka veidi veini.

Võib kindlalt öelda, et Eesti Sulgpalli suurjuubel tuli täitsa hästi välja!


Wednesday, June 20, 2018

TAGASI TULEVIKKU - 2003 Tuul ja Torm

Aastal 2003 toimusid sulgpalli Eesti Meistrivõistlused Tartus, TÜASKi spordihoones. Ma olin siis just 16. aastaseks saanud ja need olid põhimõtteliselt mu esimesed täiskasvanute Meistrivõistlused.

Mäletan, et käisin aasta varem 2002 ka mängimas, aga see oli veel, kui B-liiga ka Meistrikatel oli. Naljakas mõelda, et kahes liigas toimusid Eesti Meistrivõistlused. Olime ühed noorimad koos Rauliga, kes seal osalesid. Vist isegi võitsime meespaari..

Igatahes tahtsin meenutada 2003. aasta võistlust. Paraku jälle tabeleid ja skoore ei leidnud netist, kuna tournamentsoftware veel Eesti Sulgpalliliidul ei olnud (ei tea, kas TM üldse veel leiutatud oli). Kuid sellegipoolest midagi on mul meeles, sest sealt sain korralikke sulgpalli õppetunde.

Mängisin kahte mänguliiki - meesüksikut ja meespaari koos noor hea Raul Mustaga.

Nii kui meesüksiku tabelid välja tulid olin ärevil. Sest esimesse ringi oli mulle loositud legendaarne harrastaja, üks muhe vana, äkki olete kuulnud - Kalle Kaljurand. Kallet teadsin trennidest hästi. Millegipärast oli mulle juba siis müstikaks tema puhul, kui kiiresti on võimalik duši all käia. Kalle käis nagu tuletõrjuja alarmi peale pesemas. Põmm - vee alt läbi ja juba ta oli ühe jalaga autos ning jäi mulje, et mõnikord kuivatas ta ennast teel auto poole, et mitte liigselt aega raisata sellele tegevusele.

Igatahes trennis ma olin Kallega tihti mänginud ja peamiselt võitnud. Paar päeva enne Eestikaid sain ka tema vastu mängida ja võitsin Punase tänava halli 6ndal väljakul mingi 15:1. See andis mulle lausa üleliia palju enesekindlust - võiks isegi öelda, et ülbust - et mõtlesin juba järgmisest ringist. Suure tõenäosusega oleks tulnud vastu mulle  2.ringis Raul Must.

Kes Kallet eriti ei tea, siis ta oli tuntud, kui üks "töötlemise-grand-old-män". Pärast seda kaotust mulle ütles ta mulle: "Ants, sa oled ikka nii palju parem minust. Mul ei ole varianti sinu vastu laupäeval." Ja ma muidugi sinisilmselt järeldasin: "no see päss on mentaalselt purustatud". Teismelise naiivsus ma ütlen teile.

Kui võistlusmänguks läks temaga Tartus ta oli nagu täiesti ümber sündinud. Võitles nagu samurai ja ma olin pahviks löödud. Mäng oli ligi tund aega pikk ning uskuge või mitte, pärast paar päeva enne saadud domineerivat võitu, olin pähe saamas. Ning saingi 12:15 kolmandas!

Kui väljakult ära tulin ma ei suutnud seda uskuda, mis just juhtus. Olin nii närvis, ei mäleta, kas ma seal ka midagi ära lõhkusin, kuna olin tol ajal väga emotsionaalne kaotaja. Kuid mõnes mõttes oli see hea, sest sain ülejäänud energia panna meespaari.

Meespaaris oli meil Mustaga veerandfinaalis paar aastat vanemad treeningpartnerid Tallinnast -nikerdaja Kristo Kasela ja vasakukäeline tuumarabakuga Toomas Erik. Meil õnnestus Rauliga häälestunult mängida ja saime väärt võidu 2:0.

Olin ärevil, sest nüüd ootasid meil ees medalimängud. Olin uhke, et nii noorena sain Eesti Meistrivõistlustel medalimängus osaleda.

Poolfinaalis aga tulid vastasteks lennukas Karl Kivinurm ja välismaal elav ning treeniv Gert Künka. Mäletan, et meid lihtsalt suruti ära ja meil polnud šanssi.

Kuid polnud hullu, sest pronksmedali mäng oli ka. Tahtsin nii väga seda esimest medalit saada. Vastasteks aga ei keegi muu kui Kalle Kaljurand ja tema tolle aja paariline Peeter Rändväli.

See mäng on mul hästi meeles. Mäng oli pingeline ja läks kolmanda geimi peale. Mäletan, et piiri peal istus üks neiu, kes mulle natuke meeldis ja see andis sellise laengu mulle, et rabelesin nagu muinasaja vabadusvõitleja. Lõpuks suutsime võita 15:12 kolmandas ning sain oma esimese medali - meespaarismängu pronksi. Raul kusjuures võitis üksikmängus ka pronksi.

Ma õppisin nii palju sellest võistlusest. Esiteks - ära kunagi alahinda vastast, sest treening ja võistlusmäng on nagu öö ja päev. Kaks täiesti erinevat olukorda. Ning samuti õppisin, et kui sa väga tahad midagi, siis sa võid selle saavutada.

Tuesday, June 19, 2018

TAGASI TULEVIKKU - 2005

Järjekordne sulgpalli hooaeg on läbi ja mõtlesin, et oleks äkki tore meenutada midagi. Aga mida? Eks ma saan kõige paremini meenutada enda kogemusi ja läbi elamisi, et kui te ei pahanda, siis räägin endast. Kuna on sulgpallisõprade blogi on eelkõige sulgpalliga seotud lehekülg, siis avan uue alateema, milleks on - TAGASI TULEVIKKU.

Hea film oli see, eks?! Eriti esimene osa. Päris 30 aastat tagasi ma muidugi ei kihuta, aeg jääb veits kitsaks. Küll aga tahaks rääkida oma sulgpalli mängimise kõige meeldejäävamatest mängudest ja turniiridest.

Siinkohal ütlen ära, et punkt punkti pealt mul muidugi kõik meeles ei ole. Aga koos tournamentsoftware abiga saan äkki üldpildi ja enam vähem adekvaatsed punktiseisud ja situatsioonid teieni tuua. Äkki kedagi huvitab.

Ma ei taha nüüd siin rind kummis ennast kiitma hakata, et kui kõva mängija ma omal ajal olin. Proovin seda teha võimalikult kikivarvukil ja reaalselt, kuidas tegelikult oli. Pange valmis ja head lugemist!

AASTA 2005 Eesti Meistrivõistlused Sulgpallis, Tartu, Turu spordihoone

Paraku selle võistluse protokolli ei leidnud interneti avarustest. Kuid õnneks on mul see võistlus küllaltki hästi meeles, sest see oli esimene täiskasvanute EMV, kus võtsin oma esimese meistritiitli. Räägin lähemalt, kuidas see kõik kulges.


Tol ajal olin ma heas vormis ja mängisin auahnelt kõiki kolme liiki. Üksikmängus mängisin ennast pronksile. Kaotasin poolfinaalis Mustale nagu sääsk, kes vastu tuuleklaasi ennast jooksis, kindlalt kahes geimis. Pronksimedali mängus paraku Tauno Tooming vigastas ennast teises poolfinaalis Heiki Sorge vastu ja sain ilma mänguta oma esimese üksikmängu medali. Kahju, oleks tahtnud selle ikka välja teenida.

Segapaarismängus olin paaris Karoliine Hõimuga. Noored troonikõigutajad nagu osad meie peale niimoodi vaatasid, olid loositud tiitlikaitsjate Indrek Küüts/Piret Hameri vastu esimeses ringis. Küüts tuli juba 2 tundi enne mängu töötlema - et ei tea kas me saamegi teie vastu mängida, sest Piretil on mingi ulmehäda või viirus, et hea kui üldse voodist üles saab. Klassikaline Küüts, hindan töötlemist. Ei tegelt, eks oli näha, et nad tippvormis mingil põhjusel ei olnud. Igatahes üllatasime neid. Kuid poolfinaalis kaotasime Kristo Kaselale ja Sandra Kamilovale kahes napis geimis.

Kuid kroonjuveel oli ikka meespaarismäng. Partneriks mu noorteklassi rivaal ja sõber Raul Must. Mina olin 18 ja Raul 17. aastane. Me polnud varem täiskasvanute GP-del turniiri ära võitnud. Aga me olime näljased - oi kui näljased.

Esimeses ringis olid vastasteks teine paigutus kogenud Heiki Sorge ja intelligentse mängustiiliga Andres Aru. Põmm, võtsime tahtejõuga ära pingelises mängus.

Poolfinaalis tuli juba tol ajal vanameistri staatuses Einar Veede ja meist paar aastat vanem Saku kahurkuulipilduja Vahur Lukin. Läksime nende mänguga kaasa teises geimis ning mäng läks otsustava peale. Tõmbasime bravuurikalt ette 11:1, kuid kogenud vastased ei visanud püssi põõsasse, tulid tulihingeliselt järgi. Kuid õnneks sai mäng ennem otsa, napp võit kolmandas 15:13.

Oli aeg finaaliks, kus vastas minu tolleaegsed Eesti paarismängu iidolid Meelis Maiste ja Indrek Küüts. Mul oli au ainuüksi finaalis olla ja me polnud neid kunagi varem võitnud. Nad oli just tulnud võistkondlikult EM-ilt, kus ilusaid mänge näidanud. Kuid nad ei teadnud, et ma olin super motiveeritud, kuna olin pahane, et mind sinna koondisesse ei arvatud.

Kohe enne mängu vaatasin Mustale otsa ja nägin ta silmas tiigrit - selge, läheb sõjaks! Esimeses geimis olime taga kogu geimi. Küüts/Maistel oli kasutada mitu geimpalli eduseisus 14:12, kuid me suutsime asja tie breaki viia ning võtta ülimagus võit esimeses geimis 17:16.

Teine geim me mängisime juba adrennaliini pealt ja võtsime 2:0 matšivõiduga Rauliga oma esimesed täiskasvanute Eesti Meistritiitlid!

Seda pean ma enda parima emotsiooniga sulgpalliturniiriks. See tähendas mulle nii palju. Naljakas mõelda, et sellest on 13 aastat möödas, aga ikka mäletan seda nagu üleeilset maasikate ostmist.
2003 EMV

Sunday, June 17, 2018

Tondiraba Hooaja Lõpu Turniir

Laupäeval toimus Tondirabas juuni paarismänguturniir, mis oli ühtlasi ka selle hooaja viimane võistlus. Võisteldi paarismängudes, kusjuures mees -, nais- ja segapaarid kõik ühes koos pannil, kolmes erinevas tugevusgrupis.

Mängisin ise ka koos Mustamäe mitteametliku parima vasakukäelise sulgpalluri Marko Malvaga. Saali tulles oli selline imelik tunne sees, et pagan võtaks, täna tihisid vist ei saa, sest vorm kehva. Aga kui mänguks läks ununes see koheselt, küll aga tuleb kiita vastaseid, kes hüppasid üle enda varju ja näitasid mulle ja Markole koha kätte. Saime ühe geimivõidu ja ühe loobumisvõidu ja jäime napilt poodiumikohast ilma. A-liigas võitsid Pert Puhm ja Alexander Prigorovski.

B-liiga finaalis olid kaks segapaari. Vasakukäeliste salakomando Reio Rull ja Reet Vokk ning vastasteks Omniva klubi praktiliselt väsimatud Sandra Eiduks ja Indrek Raig. Kolmandas geimis juhtisid Raig ja Eiduks 19:13, kuid siis Team RullNokk (nägite, mis ma praegu tegin) ärkas nagu Fööniks tuhast ja tuli valguskiirusel järgi, kuid siiski Omniva klubi raudvara võttis oma.

Pärast võistlust toimus Tondiraba grillhouses Raffa Villas hooaja lõpu pidu. Söödi salatit ja maitsvat liha ning võibolla õnnestus ka mõni nali.

Ega muud midagi, sulgpallisõbrad - kui oli vinge hooaeg ja hoiame jalga pedaalil ning edasi! Kindlasti toimub suvel veel palju erinevaid üritusi üle Eesti. Kui ka püstolreporter Ants Mängel kuhugi peale satub, siis kuuleme veel.

Olge mõnusad!

Pilt eelmine nädal toimunud Pühajärve sulgpallilaagrist.


Tuesday, June 12, 2018

Kes? Ikka ARINA KRÕLOVA

1. Hobi, mida vabal ajal teha

2. Lemmikmängija

3. Löök või taktika, mida meeldib palju väljakul kasutada

4. Mõni nipp, mida uuele sulgpalli harrastajale õpetada kohe alguses

5. Milline Eesti treener on sulle parima mulje jätnud

6. Neli inimest - Raul Must, Kati Tolmoff, Tanel Padar, Beyonce

Kellega läheksid sulgpalli mängima, kellega kuuks ajaks reisile Kariibidele, kellega kinno, kellega sõbra/sõbranna sünnipäevale


1. Suvel rulluisutamine, talvel suusatamine. Raamatu lugemine ja joonistamine.


2. Lee Chong Wei, Ratchanok Intanon


3. Risti stick smash


4. Lõtvus. Ma arvan, on tähtis, et käsi oleks lõtv, siis löögid tulevad paremini välja.


5. Aigar Tõnus

6. Kinno läheksin Tanel Padariga, loodetavasti on tal hea maitse filmide vaatamiseks.
Kati Tolmoffiga sõidaks kuuks ajaks Kariibidele, oleks väga meeldiv temaga aega veeta.
Sulgpalli mängima läheksin Raul Mustaga, saaks kindlasti hea trenni.
Sõbra/sõbranna sünnipäevale läheksin Beyoncega, ta võiks laulda peol ja see oleks minu kingitus sõbrale.


Saturday, June 9, 2018

Kes? Ikka ARTUR AJUPOV

1. Hobi, mida vabal ajal teha

2. Lemmikmängija

3. Löök või taktika, mida meeldib palju väljakul kasutada

4. Mõni nipp, mida uuele sulgpalli harrastajale õpetada kohe alguses

5. Milline Eesti treener on sulle parima mulje jätnud

6. Neli inimest - Raul Must, Kati Tolmoff, Tanel Padar, Beyonce

Kellega läheksid sulgpalli mängima, kellega kuuks ajaks reisile Kariibidele, kellega kinno, kellega sõbra/sõbranna sünnipäevale


1. Ujumas käimine, Netflix, discgolf

2. Kento Momota

3. Võrku hoida

4. Löö pall üle võrgu ja piiridesse

5. Rainer Kaljumäe

6. Sulgpalli läheksin mängima Tanel Padariga - ehk mängib sama hästi, kui laulab.
Reisile kuuks ajaks Kariibidele läheksin Kati Tolmoffiga, sest ta on lihtsalt lahe inimene ja temaga oleks põnev reisida.
Sõbra sünnipäevale läheksin Beyoncega - sõbrale üllatusesineja.
Kinno läheksin Raul Mustaga - ei peaks sulgpallist rääkima.