Jalka EM hetkel käimas. Mängud pikad ja võtavad vägisi suure osa ilusast eesti ilmast/päevast. Palju pole ma jälginud, kuid jäi silma üks peaaegu traagiline sündmus, kui 30ndates Taani mängija Chtistian Eriksen kukkus 12ndal juunil mängu ajal kokku.
Kiire reageerimine Taani väljaku äärsetelt arstidelt (kes muideks olid sulgpallijuurtega) päästsid noore profijalgpalluri Elu. Kas ta kunagi platsile naaseb? Nii raske on spordihingega inimestel öelda, et nüüd aitab. Aga ehk taoline intsident annab taanlasele märku, et aeg uus tee ette võtta.
Vaevalt paar päeva hiljem kukkus väljakul sõpruskohtumise ajal kokku Indoneesia sulgpallur Markis Kido. Kui keegi sulgpallur eestis teda ei ole kuulnud, siis ma olen pettunud. Tegu viimase aja ühe parima meespaarismängijana Maailmas. Olümpia ja MM-i kuldmedali omanik. Lisaks tosin ja rohkem veel medaleid Aasia erinevatelt tiitlivõistlustelt.
Ta oli 36. aastane.
Millal õigel ajal tippspordist taanduda?...Ei teagi, tuleb kõhutunnet usaldada. Iga päev Vikatimehe külaskäiku kartes ei ole kindlasti võimalik tähenduslikku elu elada. Aga taolised sündmused panevad mõtlema ühele tsitaadile filosoofi poolt - - ->
"Sureme vaid korra, aga Elame iga päev."
Head suve jätku, Eestikad ja Muruturniir on tulemas, kus Nukke ja Kõrgeid Viise kokku lüüa!
