Märkamatult sügis ukse ees ja meenub üks ütlus - septembrikuus kõik on uus!
Kes leidis endale uue treeninggrupi, kes vahetas mängusõpru, kes astus uude klubisse, kes avastas vana/uue mängimise koha jne...
Tahaksingi siinkohal jutuks võtta minu lapsepõlve treeningkeskuse ehk Lasnamäe Sulgpallihalli Punasel tänaval.
Tsirka 30 aastat spetsiaalselt sulgpalluritele mängupaigaks olnud legendaarne hoone on läbi elanud nii rõõmsamaid kui kurvemaid aegu. Vahepeal tundus, et koht on välja suremas, kuna lihtsalt seisis tühjana - ei olnud noori ega ka piisavalt harrastajaid/asjaarmastajaid seal treenimas.
Mäletan, et mõned aastad tagasi oli pool saali iluvõimlejate kasutada, sest kuidagi pidi halli kasutusaega manageerima.
Kuid tahan jõuda jutuga nii kaugele, et olles olnud seal viimase paari kuu jooksul tihedam külaline/mängija, julgen väita - on saavutatud uus hingamine!
Lastetrennid toimuvad vähemalt 5 päeva nädalas ja saal on noori mängupoisse ja tüdrukuid pea alati täis kõik 7 väljakut. Rääkides treenerite Aigari ja Siiriga, siis kihvt atmosfäär on õhus. Noored on juba tegemas erinevates vanuseguppides GP-del häid tulemusi ja on oodata järelkasvu lähiaastatel.
Õhtustel aegadel on hall hõivatud harrastusmängijate, kes madistavad omavahel kas ainult mängides või treener Raimo Pregeli ja Roman Pankini juhendamisel tehnikat, liikumist ja uusi teadmisi omandades. Isegi Yonex pood on õhtuti enamasti lahti. Ühesõnaga elu käib ja see on ainult positiivne.
Eelmine kolmapäev oli meie legendaarsel treeneril Jüri Tartol sünnipäev, peaaegu ilus ümmargune juubel. Härral on ikka energiat õpetussõnu andmas käia ja tõeline privileeg oli olla üle pika aja taas tema õpilane väljakul.
Annab mõista, et sulgpalli mängimise/treeneritöö jaoks ei jääda vanaks, vaid jäädakse vanaks, kui enam sulgpalli ei mängita.
