Tervist, Rõõmu ja Ahoisid Sulgpallisõbrad!

“Tegude” ja sündmusterohke 2020.  aasta on mind mõtlema pannud. Kas ma liigun kuhugi, ükskõik kas edasi või tagasi või hoopis sein on ees. Ise ei oskaki kõrvalt aru saada.. Tean vaid üht hetkel - mul oleks midagi uut ja särstakat enda ellu vaja, mis sütitaks mu spordisära! Kellelgi soovitusi on? Ise kaalun hetkel Tennist.

Mis ma tahan öelda, et sulgpallisaalides hakkab mind harvem nägema ja paarismängukutseid väga pole mõtet saata. Blogisse kirjutan, kui midagi põnevat juhtub või kui tuju on.. 

Üldiselt pole ei hüvastijätukiri sulgpallile ega ka :”Ou-ou, Kuulake Mis Mul Nüüd öelda on!”

Lihtsalt väike break point või murde pall.

Soovin väikestele, noortele, täiskasvanutele - nii pässidele, Vanameistritele ning sägadele - Hambad taha, pall maha!

Lühidalt - Tsau-paka, nägesh!

Lost in Translation

Mul on olnud palju raskeid perioode oma senises elus.

Kõige raskem oli olukord, kui mängisin 2013 Eesti Meistrivõistlustel Segapaari poolfinaali Gretel Aineniga - vastaseks noored tõusvad tähed Kristin Kuuba ja Mihkel Laanes.

Võistlus toimus Tartus ja nii kui A le Coq Spordihoone uksest sisse astusin tuli Mart Siliksaare ja ütles teise asjana: "Oo favoriidid tulevad!". Muigasin selle peale :) Aga Greteliga mulle meeldis mängida, andis alati endast parima.

Poolfinaalis tulidki kodusaali Mihkel ja Kristin Mardi juhendamisel meile vastu. Ma ei mäleta, kuidas esimesed 2 geimi läksid, igatahes kolmandas juhtisime 20:18 ja omasime 2 matšpalli. Mina läksin servima ja mul oli tagakuklas see Mardi ütlus, et favoriidid ei väärata. Ja läksin krampi, liiga võidutahteliseks, mis sulgpallis on Rule Number 1.

Mihkel ja Kristin kaks noort, teenisid järgmised 4 punkti, aga mis kõige hullem, väljakult ära jalutades hakkas mu vasak jalg tunda andma. Ma olin siis kõigest 26, aastat vana ja juba suutsin endale haiget teha.

Pidin oppile minema, arst ütles midagi meniski kohta, et mul on see ülekaalu tõttu ära kulunud, liiga palju väljakul pingutades. Lõppu ütles arst resoluutselt, et: Sina, Mängel - ära enam sulgpalli väljakule astu, muidu pead kepiga kõndima juba 40. aastaselt.

Ma olin suures masenduses, sest sulgpall on alati olnud mu esimene armastasus, nüüdseks juba üle 25 aasta.

Kuid imesid juhtub ja veel siiani saan veidi mängida.

Moral of the story - Ärge laste teistel öelda Sulle, mida sa ei saa teha...

Kilde Koit Muruga

Väikse poisina on mul meeles mõned hetked treener Koit Muruga.


1) Murule meeldis ka teisi spordialasid lastele tutvustada ja kindlasti andis see mitmekülgsust trennidesse. Käisime üks hooaeg kord nädalas korvpalli mängimas Tondiraba Keskkooli võimlas. Ma olin noorim, kes platsil oli ja üldiselt ma kolmepunktiviset ei proovinud, kuna lihtsalt ei visanud välja, või läks nagu s*** vastu lauda või pandi räme kulp. Kuid harjutasin vabal ajal hoovis ja lõpuks sain jõu ja täpsuse paika ning proovisingi trennis ka visata. Kui Muru nägi, et ma esimese kolmese lõpuks sisse sain ütles ta: "NBA!".


2) Minuga samal ajal käis sama noor Mikk Aru ja kaks tüdrukut veel meie vanuseklassis. Neiud olid tublid ja toredad, kuid üks mängis paremini, aga teine oli ilusam. Üks päev tuleb Muru minu ja Miku juurde, et poisid nüüd saate segapaarismängu partnerid. Ütles mulle, et Ants, kuna sina oled parem mängija, siis saad valida. Mul pikka mõtlemist ei olnud, võtsin parema mängija. Mikk läks särama nagu küünal ja jäi ka väga rahule.


3) Esimene suvine spordilaager. Kohe õhtul tutvumisõhtu, kus kõik poisid kohal. Tubadesse panek, aga keegi peab treener Muruga tuba jagama. Keegi ei tahtnud väga seda teha. Mina ja Mikk olime noorimad ning Muru otsustas lihtsalt, viskame münti, võitja saab valida, mis tuppa läheb. Mikk võitis mündiviske ja loomulikult valis coolide suuremate poiste toa. Mina pidin terve laager Muru norskamist kuulma.

Foto : Eesti Messid

Minu esimene treener

... oli Koit Muru.

7. aastase poisina ei teadnud ma eriti midagi spordist - polnud isegi kindel, kas sulgpall on sport?

Televiisorist vaatasime perega alati erinevaid EM ja MM-e jalgpallis ja korvpallis. Hoovis  sai kõvasti mängitud just neid mänge. Kes oli Jordan, kes Klinsmann ja kes lihtsalt pingipoiss.

Kuid mu vanemad otsustasid  mind trenni panna just sulgpalli. Eks ma ise tahtsin ka proovida midagi muud kui rahvatants :)

Treener Muru võttis mu trenni, 3 korda nädalas hommikuti kell 9. Algus ei olnud lihtne, vaevu sain pallile pihta. Olin emotsionaalne, kui ebaõnnestusin, siis tihti lendasid ka reketid. Murul oli lahendus olemas, reket pole süüdi ja poiss kui sa ei suuda kontrollida ennast, siis seome paelaga reketi käe külge. Naljakas tagasi mõelda, aga säästsin sealt nii mõnedki uued reketid.

Kuna olin üks väheseid, kes käis hommikuti trennis (kool oli õhtupoole), siis sõitis treener Muru mulle hommikuti tihti personaaltrenni andma. Kõva sõna, näitas tema pühendumist treenerina - ta ei teinud seda raha pärast.

Minu üks eredaim mälestus oli Noorte Meistrivõistlused kuni 11 aastaste poiste vanuseklassis. Olin juba mõni aasta käinud Noorte Gp-del võistlemas, kuid polnud kunagi võitnud, kuna üks poiss oli minust parem.

Mängupäeval närveerisin veidi ja otsustasin varem saali tulla, et korralikult soojaks teha. Treener Muru oli ikka enne mind kohal, nagu alati. Keelestas rahulikult reketit ja parandas palle (jah, seda tehti vanasti).

Ootasin, et tal on mulle midagi enne mängu öelda, kuid ta tegeles rahulikult  oma asjadega.

Finaal hakkas. Kaotasin esimese geimi suurelt, sain võibolla paar punkti. Loopisin reketit ja olin täiesti endast väljas. 2. geimi pausi ajal tuli treener Muru jalga longates ja tõsise näoga ning tegi stseeni üle saali, Karjus ja praktiliselt sõimas mul näo täis, kuid lõpuks sosistas mulle kõrva väga motiveerivad sõnad.

Ma siiamaani ei tea, kuidas see nii hästi mõjus ja suutsin aasta tähtsamail võistlusel oma rivaali noorteklassis esimest korda võita.

Sel suvel oleks saanud Koit Muru 80. aastaseks. Tema legendaarsusest räägib ka tõsiasi, et tema auks korraldatakse endiste õpilaste poolt Mälestusturniir, mis toimub juba 6ndat  aastat.

Kuigi olin tema üks viimaseid õpilasi ja sain tunda teda vähe, jättis ta kustumatu mulje ja on peamisi põhjuseid, miks ma sulgpalli jäin mängima.

Aitäh, Treener

Foto: Eesti Messid