SALATRENN SEPAGA

Täna mingi esmaspäeva lõunast, lambi kellaajal toimus treening Ragnari ja Antsu vahel. Algul olid plaanis harjutused, kuid sujuvalt läks andmiseks. Pikalt ei viitsi rääkida, kuidas mäng oli. Kui tulemus huvitab küsige Sepa käest!

250. postitus Sulgpallisõprade Blogis

Kui ma umbes 6 ja pool aastat tagasi Sulgpalliliidu palvel selle blogi lõin, ei oleks ma uskunud, et nii palju aega hiljem ma ikka kirjutan siia enam vähem regulaarsusega. Täna on selline pooljuubel 250. postitus.

Teemaks võtan pidupäeva puhul üllatus-üllatus - sulgpalluriks olemise. Rohkem situatsiooni, mis on ette tulnud seoses selle kuningliku ala esindajana Eestis,ringi seigeldes.

Mäletan üht seika,paar aastat tagasi,kui läksin pubisse neiudele silmasid peale panema. Vallalistel on see lubatud, ma loodan vähemalt.

Sajangi sisse, võtan rummikoksi ja asun luurele. Näen ühe laua taga istub noor neiu sõbrannaga 2esi. Okei proovime, tundus selline rohelise-kollakas tuli olevat olukorrale. Lähenen rahulikult, mingit pick-up line mul ei olnud, lihtsalt :"Tsau, kuidas neiudel siin lauas läheb?" Sain võimaluse järgnevate hetkede jooksul ennast maha müüa.

Neiud küsivad umbes teise asjana minult :"Aga millega sa tegeled?" Ei hakanud õhulosse endast ehitama, mul oli plaanis Aus-Ants olla - nagu tavaliselt.

Vastasin et: "Olen sulgpallur/mängija/treener/blogipidaja."

Te oleks pidanud neiude nägusid nägema. Umbes, et : "Nojah, täna vist bemmiga koju ei sõida selle kutiga."

Lasid mul natuke endast rääkida. Proovisin casual olla, ütlesin, et olen selline 10-kordne Eesti meister paarismängudes - mitte liialt uhkustades, aga natuke ikka :)

Ja siis neiu, kelle pärast ma lauda läksin katkestab mind ja ütleb : "Kuule, saad mulle ja sõbrannale topeltrummikoksi tuua enne kui me varsti ära peame minema. Meil on õudsalt kiire."

Ma tõusin lauast püsti. Tänasin meeldiva jutuajamise eest ja ütlesin, et mulle eriti ei meeldi rummikoksid täna. Sorry neiud, pean minema.

Kokkuvõttes võib öelda, et ei ole lihtne olla sulgpallihuviline - mõnikord. Kuid, kes ütles, et peab alati lust ja lillepidu olema. Aga pole hullu, hea, et vanemad mu rahvatantsu trennist ära võtsid, kuna mulle lihtsalt ei meeldinud see - mitte, et rahvatants nõme oleks. Tuleb positiivsest küljest asjadele vaadata.

On ju, sulgpallisõbrad?!

Võtke mõnuga!

Tuhkatriinu Lugu - Karina Kapanen

Eelmine nädalavahetus toimus Pärnus Seenioride ja Juunioride Eesti Meistrivõistlused. Jälgisin seekord tulemusi internetist ja hoidsin pöidlaid enda tuttavatele ja eriti neile, kellele kunagi trenni või õppetunde väljakul olen andnud. Piltide ja üldse juttude järgi oli õnnestunud võistlust. Kuid seekord ma ei tahaks peatuda võistluse kokkuvõttel.

Mul jäi silma üks ilus lugu. Kui paljud teist nende kümnete uute, noorte ja vanemate, Eesti meistrite hulgast pani tähele, et kuni 19-aastaste naisüksikmängu kulla võitis Karina Kapanen? Tunnistan ausalt, mina panin seda tähele alles täna, kui nägin pilti juhuslikult ootamatult rõõmsast Karinast poodiumi kõrgemail astmel.

Mis siis ikkagi juhtus?

Alustan algusest.

Alustasin treeneritööd uuesti 2013. aastal Tondiraba Klubis. Siis oli uue tõusva klubi andekaim noormängija Mari Ann Karjus, kes juba varases eas näitas küpsust ja töökust, võites järjest noorte erinevate vanuseklasside kuldmedaleid nii üksikus, naispaaris kui segapaaris. 

Kuid juba siis märkasin tema suurimat rivaali samas vanuseklassis Tartust pärit - olgem ausad - pikemat kasvu Karina Kapaneni. Karinat treenis esimestel aastatel tema isa, kes hoolikalt käis võistlustel kaasa ja vaatas pea igat mängu. Üllataval kombel viimasel U11 vanuseklassi Noorte Meistrivõistlustel Kapanen suutis alistada favoriidi Karjuse naisüksikmängu finaalis.

Ette rutates - see jäi noore tartlanna viimaseks võiduks oma suurima rivaali üle.

Aastad läksid mööda, igal noorte GP-l ja Meistrivõistluste mängus Karjus hammustas Karina mängu lahti. Arvatavasti oli olukord juba psühholoogiline. Kapanen jäi tallinlanna varju. 

Oli ka hetk, kus Karina plaanis sulgpalli mängimise pooleli jätta ja keskenduda teistele mäetippudele. Kuid siis õigel hetkel otsustas ta treenerit vahetada ning ta isa astus kõrvale, et teha ruumi Eesti mitmekordsele paarismängu meistrile Indrek Küütsile.

Kapanen sai uue hingamise, kui noppis medaleid ja arendas enda mängu. Küll mitte meistritiitleid olulistel võistlustel. Aga ta jäi sulgpalli juurde. Ja järsku tuli murdepunkt, aastal 2017. otsustas Mari Ann Karjus, et jätab tema hoopis sulgpalli pooleli. Põhjuseks ülekoormus ja liiga suured pinged - minu arvates (täpselt ma ei tea).

Karina vastas veel ühe vangerdusega - ta astus Eesti suurimasse noorteklubisse Triitonisse ning ta treeneriks sai veel üks paarismängu Eesti meister Robert Kasela.

Kuid märkamatult olid tema vanuseklassi ilmunud uued andekad vastased - Ramona Üprus ja Catlyn Kruus. Ikka pidi Kapanen kullast ainult unistama.

Jõuame praegusesse aastasse - 2019 Juunioride Eesti Meistrivõistlused. Tabeleid vaadates jäi silma, et favoriidid Kruus ja Üprus olid koos Noorte U17 koondise peatreeneri Heiki Sorgega otsustanud Rahvusvahelise Läti Noorte GP etapi kasuks ja ei mänginud üksikmängu U19-s. Paare nad said mängida, kuna paarid olid just pühapäeval ja nad jõudsid Siguldast sinna õigel hetkel.

See mitmetahuline sündmuste jada seadis Karina 1. paigutuseks U19 naisüksikmängus suvepealinnas Pärnus.

Ta alistas kõik oma vastased küllaltki kindlalt kahes geimis ja hoidis närvi. Pea kümnendi kestnud põud oli otsas. Karina sai uuesti poodiumi kõrgeimal astmel seista ja kuldmedaliga pildile poseerida. Vähesed tüdrukud saavad tunda seda rõõmu sulgpalli tõsiselt noorteklassis mängides.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tõeline Tuhkatriinu lugu, kus mitu muutujat pidi paika loksuma ja samuti tähed pidid taevast õiget teed näitama. Kuid mõnikord spordis, kui elus nii läheb - kõik ei ole meie kontrolli all .... Ja nii ongi parem!

Mul on siiralt hea meel Su üle Karina! Naudi oma väljateenitud Meistritiitlit!

Olen kindel, et näeme Sind ka täiskasvanute vanuseklassis - kindlasti ka Eesti Meistrivõistlustel. Kas ka seal poodiumil? Eks elu näitab...

Hea Uudis

2020. aasta alguses toob Apple turule uue äppi iPhone jaoks.

Äppi nimeks saab CoachIt.

Kuna tehnika arenguga on jäänud osad senised töökohad ajale jalgu, siis on aeg muutusteks ka treeneri töökohaga.

CoachIt äpp võimaldab kasutajal oma telefoni mängu kõrvale panna ja koos kaameraga ta salvestab käimasolevat trenni/mängu ning tuvastab kõik su vead ja vajaka jäämised.

Kui mängid näiteks võistlustel olulist kohtumist, siis intervallide ajal saad telefonist head nõu: kuhu lüüa, mis hoiet rohkem kasutada, ergutab rohkem pingutama ja kui väga hästi läheb, siis kritiseerib meelega jpm.

Samuti saab äppi syncida ka Apple nutikellaga, et ei peaks intervallini ootama, et telefonilt abi saada – lihtsalt vaatad punkti vahel kella ja saad nippe, mida muuta.

Apple CEO Tim Cooki sõnul katsetavad nad äppi esialgu mõnel veidi ebapopulaarsemal spordialal, sest ei tea, kui palju nõudlust võib äppil tulla. Teiste katsealade juurde kuuluvad ka näiteks curling, 50km käimine ja male.

Igaüks saab osta uue tehnoloogia enda iPhone 49 dollari eest. Kui Sa ei ole rahul tulemustega, siis võid lihtsalt uninstallida äppi, kuid raha kahjuks tagasi ei saa.

Igati rõõmus uudis sulgpallisõpradele üle terve maailma, kuid samas peavad võibolla paljud treenerid endale uut töökohta otsima hakkama. Nagu öeldakse : „Igal asjal omad head ja vead.“