Tuhkatriinu Lugu - Karina Kapanen

Eelmine nädalavahetus toimus Pärnus Seenioride ja Juunioride Eesti Meistrivõistlused. Jälgisin seekord tulemusi internetist ja hoidsin pöidlaid enda tuttavatele ja eriti neile, kellele kunagi trenni või õppetunde väljakul olen andnud. Piltide ja üldse juttude järgi oli õnnestunud võistlust. Kuid seekord ma ei tahaks peatuda võistluse kokkuvõttel.

Mul jäi silma üks ilus lugu. Kui paljud teist nende kümnete uute, noorte ja vanemate, Eesti meistrite hulgast pani tähele, et kuni 19-aastaste naisüksikmängu kulla võitis Karina Kapanen? Tunnistan ausalt, mina panin seda tähele alles täna, kui nägin pilti juhuslikult ootamatult rõõmsast Karinast poodiumi kõrgemail astmel.

Mis siis ikkagi juhtus?

Alustan algusest.

Alustasin treeneritööd uuesti 2013. aastal Tondiraba Klubis. Siis oli uue tõusva klubi andekaim noormängija Mari Ann Karjus, kes juba varases eas näitas küpsust ja töökust, võites järjest noorte erinevate vanuseklasside kuldmedaleid nii üksikus, naispaaris kui segapaaris. 

Kuid juba siis märkasin tema suurimat rivaali samas vanuseklassis Tartust pärit - olgem ausad - pikemat kasvu Karina Kapaneni. Karinat treenis esimestel aastatel tema isa, kes hoolikalt käis võistlustel kaasa ja vaatas pea igat mängu. Üllataval kombel viimasel U11 vanuseklassi Noorte Meistrivõistlustel Kapanen suutis alistada favoriidi Karjuse naisüksikmängu finaalis.

Ette rutates - see jäi noore tartlanna viimaseks võiduks oma suurima rivaali üle.

Aastad läksid mööda, igal noorte GP-l ja Meistrivõistluste mängus Karjus hammustas Karina mängu lahti. Arvatavasti oli olukord juba psühholoogiline. Kapanen jäi tallinlanna varju. 

Oli ka hetk, kus Karina plaanis sulgpalli mängimise pooleli jätta ja keskenduda teistele mäetippudele. Kuid siis õigel hetkel otsustas ta treenerit vahetada ning ta isa astus kõrvale, et teha ruumi Eesti mitmekordsele paarismängu meistrile Indrek Küütsile.

Kapanen sai uue hingamise, kui noppis medaleid ja arendas enda mängu. Küll mitte meistritiitleid olulistel võistlustel. Aga ta jäi sulgpalli juurde. Ja järsku tuli murdepunkt, aastal 2017. otsustas Mari Ann Karjus, et jätab tema hoopis sulgpalli pooleli. Põhjuseks ülekoormus ja liiga suured pinged - minu arvates (täpselt ma ei tea).

Karina vastas veel ühe vangerdusega - ta astus Eesti suurimasse noorteklubisse Triitonisse ning ta treeneriks sai veel üks paarismängu Eesti meister Robert Kasela.

Kuid märkamatult olid tema vanuseklassi ilmunud uued andekad vastased - Ramona Üprus ja Catlyn Kruus. Ikka pidi Kapanen kullast ainult unistama.

Jõuame praegusesse aastasse - 2019 Juunioride Eesti Meistrivõistlused. Tabeleid vaadates jäi silma, et favoriidid Kruus ja Üprus olid koos Noorte U17 koondise peatreeneri Heiki Sorgega otsustanud Rahvusvahelise Läti Noorte GP etapi kasuks ja ei mänginud üksikmängu U19-s. Paare nad said mängida, kuna paarid olid just pühapäeval ja nad jõudsid Siguldast sinna õigel hetkel.

See mitmetahuline sündmuste jada seadis Karina 1. paigutuseks U19 naisüksikmängus suvepealinnas Pärnus.

Ta alistas kõik oma vastased küllaltki kindlalt kahes geimis ja hoidis närvi. Pea kümnendi kestnud põud oli otsas. Karina sai uuesti poodiumi kõrgeimal astmel seista ja kuldmedaliga pildile poseerida. Vähesed tüdrukud saavad tunda seda rõõmu sulgpalli tõsiselt noorteklassis mängides.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tõeline Tuhkatriinu lugu, kus mitu muutujat pidi paika loksuma ja samuti tähed pidid taevast õiget teed näitama. Kuid mõnikord spordis, kui elus nii läheb - kõik ei ole meie kontrolli all .... Ja nii ongi parem!

Mul on siiralt hea meel Su üle Karina! Naudi oma väljateenitud Meistritiitlit!

Olen kindel, et näeme Sind ka täiskasvanute vanuseklassis - kindlasti ka Eesti Meistrivõistlustel. Kas ka seal poodiumil? Eks elu näitab...