Lugusid Koit Murust

Raul Must: (Pekingi, Londoni, Rio, Tokyo olümpiasportlane, üle kahekümnekordne Eesti meister): "Treenerist saab sport alguse. Treener kasvatab, süstib optimismi ja näitab teed. Ilma treenerita tippu ei jõua!"

Alfred Kivisaar: "Koit Muruga olime head kolleegid, tema panus Eesti sulgpalli arengusse on olnud väga suur. Muruturniir on suurepärane algatus ja loodetavasti kohtuvad platsil Eesti sulgpallisõprade erinevad põlvkonnad!"

Marina Kaljurand:

"Minule oli Muru esimene treener, kes tõi mu sulgpalli ja sulgpallurite juurde. Olen selle eest Murule väga tänulik. Sulgpall sai ja jäi oluliseks osaks minu elust. Sulgpalliväljakult leidsin sõbrad, kellega oleme jäänud suhtlema ning sulgpalliväljakult leidsin ka oma abikaasa. J

Meil, Muru õpilastel, on kõigil oma mälestused Murust. Veetsin suved Viljandi spordilaagris, käisin tal külas Laulasmaal ja Endla tänaval ning võisin alati kindel olla tema toele ja hoolitsusele.

 Läksin pärast keskkkooli lõpetamist Tartusse ning oma elu parimad mängud mängisin Tartu Spordiklubi eest võisteldes, aga Muru on ja jääb minu esimeseks treeneriks."

Mart Siliksaar: "Koit Muru oli treener, kelle tähtsust Eesti sulgpalli arengus on võimatu alahinnata. Koit oli sulgpalliga abielus."

Meelis Maiste (mitmekordne Eesti meister):“ Koit ei ole minu treener olnud. Minu mängija alguses käis korralik võitlus Tallinna ja Tartu vahel, ning Jüri poolt Sakus hoitud punt oli nagu väljaspool võitlust. Samas oli kord madistamine lätlaste ja leedukatega ning olin kehvas seisus lätlaste esinumbriga (mäng oli Tartus), kolmanda geimi vahel tuli Koit küsis" Mell, mis toimub?" ja võttis mu pea oma käte vahele ja mudis 5minutit jõuliselt, kuigi ma olin mitte "oma". Võtsin otsustava geimi ja peale seda sain ma hr Muruga super hästi läbi (ausalt öeldes kummaline, et me läbi saime, oleme iseloomult kuratlikult erinevad):-), see näitas tema suurust:-) minu kummardus tema ees.

Ants Mängel (sulgpallisõber):

"Treener Muru võttis mu trenni, 3 korda nädalas hommikuti kell 9. Algus ei olnud lihtne, vaevu sain pallile pihta. Olin emotsionaalne, kui ebaõnnestusin, siis tihti lendasid ka reketid. Murul oli lahendus olemas, reket pole süüdi ja poiss kui sa ei suuda kontrollida ennast, siis seome paelaga reketi käe külge. Naljakas tagasi mõelda, aga säästsin sealt nii mõnedki uued reketid.

Kuna olin üks väheseid, kes käis hommikuti trennis (kool oli õhtupoole), siis sõitis treener Muru mulle hommikuti tihti personaaltrenni andma. Kõva sõna, näitas tema pühendumist treenerina - ta ei teinud seda raha pärast.

Minu üks eredaim mälestus oli Noorte Meistrivõistlused kuni 11 aastaste poiste vanuseklassis. Olin juba mõni aasta käinud Noorte Gp-del võistlemas, kuid polnud kunagi võitnud, kuna üks poiss oli minust parem.

Mängupäeval närveerisin veidi ja otsustasin varem saali tulla, et korralikult soojaks teha. Treener Muru oli ikka enne mind kohal, nagu alati. Keelestas rahulikult reketit ja parandas palle (jah, seda tehti vanasti).

Ootasin, et tal on mulle midagi enne mängu öelda, kuid ta tegeles rahulikult  oma asjadega.

Finaal hakkas. Kaotasin esimese geimi suurelt, sain võibolla paar punkti. Loopisin reketit ja olin täiesti endast väljas. 2. geimi pausi ajal tuli treener Muru jalga longates ja tõsise näoga ning tegi stseeni üle saali, Karjus ja praktiliselt sõimas mul näo täis, kuid lõpuks sosistas mulle kõrva väga motiveerivad sõnad.

Ma siiamaani ei tea, kuidas see nii hästi mõjus ja suutsin aasta tähtsamail võistlusel oma rivaali noorteklassis esimest korda võita.

Kuigi olin tema üks viimaseid õpilasi ja sain tunda teda vähe, jättis ta kustumatu mulje ja on peamisi põhjuseid, miks ma sulgpalli jäin mängima.

Aitäh, Treener"

Mare Pedanik (18. kordne Eesti meister):

"Läbi aastakümnete jääjaid, pühendujaid ja ka tänaseni sulgpalli juures

kaasalööjaid on Muru õpilaste hulgas rohkesti ja siin pean silmas lisaks

veterani või harrastajate klassis mängimisele või kohtunikuks olemisele ka

„sulgpalligeenide“ edasiandmist järgnevatele põlvedele. Samuti on

medaliomanikke, ka kirkaimate võitjaid, Muru õpilaste hulgas rohkesti.

Koit Muru oli entusiastlik, leidlik, õiglane, sissepidi-elav,

piisavalt nõudlik ja range kuid mõistev, hooliv, pühendunud treener. Vahel

ka toriseja ja jonnakas, nagu me kõik solvumishetkedel või

väsimusmomentidel.

Loodan, et paljud Muru õpilased tajusid seda atmosfääri, mille lõi inimene,

kelle elu olemus ja mõte leidsid väljenduse sulgpallis. Kuidas muutuda

sulgpalli hingeks nagu seda oli treener Muru? Arvan, et tõde peitub kahe

küti jutuajamises Peter S. Beagle’i raamatus “Viimane ükssarvik”.

Ühe küti vanaema näinud ükssarvikut.

"Oo, kas tõesti? Ja kas ta püüdis ükssarviku kuldvaljastega kinni?"

"Ei. Tal ei olnud kuldvaljaid. Ükssarviku püüdmiseks ei ole kuldvaljaid

vaja; see on muinasjutt. Sa pead lihtsalt olema puhta südamega."

Treener Koit Muru püüdis meid ja sulgpalli kinni oma puhta südamega."

Intervjuu Eesti Meistritega naispaaris - C. Kruus ja R. Üprus

Teeme juttu värskete Eesti meistritega naispaaris. Mõlemale oli kuu aja tagune triumf esimene kuldmedal täiskasvanute klassis.

Ramona ja Catlyn on pälvinud noorteklassis murustipendiumi ja ka osalenud turniiril.

Kui kaua koos naispaari olete mänginud? Kas treenerid suunasid või ise otsustasite mängima hakata? Mis emotsioone esimene ühine meistritiitel naispaaris tekitas?

Catlyn:"Paari oleme mänginud 2017. aastast, otsusest , kuidas nii läks eriti ei mäleta, aga kaldun arvama, et idee tuli Heikilt. Esimene tiitlivõit oli vinge tõesti ja andis motivatsiooni ja eneseusku kindlasti juurde, et edasi vaeva näha."

Ramona:"Naispaari oleme mänginud nüüd 7-8 aastat minu arust. Täpselt ei mäletagi, kes otsustas, et me koos hakkaks mängima, aga minu arust oli see siiski treenerite idee. 

Ma mäletan sellist juhust ka, kui me käisime 9-10 aastat tagasi esimest korda Soomes võistlemas ja ühel meist ei tulnud paariline kohale ja siis tahtis Heiki Sorge asendada nii, et me mängiks koos, aga seda kahjuks ei lubatud, nii et me ei saanudki proovida sellist varianti. Võib-olla oleks juba varem siis hakanud koos mängima.

Eks see esimene meistritiitel jääb kõigile meelde ja me oleme kõvasti vaeva näinud, et seda ka saavutada. Sellel hooajal oli meil mitmeid kordi pingelisi lahinguid Marrani ja Rüütli vastu, mis andis meile enesekindlust juurde, et võib-olla see aasta on idee meistritiitlist võimalus ka reaalsuseks muuta. Enne meistrivõistlusi pidid Marran/Rüütel loobuma võistlemisest, mis pani natuke rohkem pingeid peale, kuid mängisime oma mänge ning lõpp hea kõik hea. Päris äge on ikka öelda, et me oleme ka nüüd Eesti meistrid."

Kes mänguplaani enamasti väljakul paika paneb või vajadusel muudab?

Catlyn:"Mänguplaan on meil tihtipeale kaootiline, kuid selles kaootilisuses on omad kindlad asjad välja kujunenud."

Ramona:" Ega meil otseselt ei olegi kunagi mänguplaani, pigem improviseerime. Eks kui me näeme, kuidas saaks midagi muuta, siis me ütleme seda üksteisele, aga ega me ei ole väga head kuulajad ka, mis tavaliselt ajab treeneritel harja natuke punaseks, nii et me teeme oma asja seal väljakul."

Mõned aastad tagasi osalesite Muruturniiril ja olete mõlemad pälvinud ka stipendiumi. Mis mulje Muruturniir jättis, on teil äkki mõni seik meeles sellest?

Catlyn:"Muru turniirist on minu ere mälestus sellest, kuidas pidin mõne mängu suurte meeste vastu mängima, tol ajal oli päris hirmutav, nüüd tahaks lausa uuesti proovida :) "

Ramona:"Muruturniiril osalemine oli üpris ammu, kuid ma mäletan, et pakuti kooki :). Tegelikult nali naljaks, aga ma mäletan, kui äge oli vaadata, kuidas Muru endised õpilased said kokku ning nad rääkisid oma treenerist väga armsalt ning jagasid enda kogemusi temaga. See turniir oli ka vahva, sest enamus inimesi oli seal lihtsalt fun’i pärast ja et teistega koos aega veeta."

Mis teid sulgpalli kui mängu ja üldse sulkaelu juures võlub/meeldib?

Catlyn:"Sulgpalli juures meeldib selle intensiivsus ja raske töö tegemine, mis sellega kaasas käib. Kindlasti ei saa ka mainimata jätta neid võimalusi, mis sulgpall minu ellu on toonud- headest sõpradest kuni unustamatute võistlusreisideni."

Ramona:"Sulgpalli kui spordi juures meeldib mulle selle mitmekülgsus ning adrenaliin, mis sellega kaasneb, kui asi kisub pingeliseks. Üleüldiselt on sulkaelu vahel keeruline ja peab palju ise tegutsema, kuid samas see on andnud mulle sõbrad kogu eluks, mis on kindlasti üks tähtis asi minu jaoks."

Soovime neiudele uute tippude ja tiitlite vallutamiseks jõudu, sihikindlust, kannatlikkust ja edu.

Pildid Oleg Hartsenko.