Intervjuu Eesti Meistritega naispaaris - C. Kruus ja R. Üprus

Teeme juttu värskete Eesti meistritega naispaaris. Mõlemale oli kuu aja tagune triumf esimene kuldmedal täiskasvanute klassis.

Ramona ja Catlyn on pälvinud noorteklassis murustipendiumi ja ka osalenud turniiril.

Kui kaua koos naispaari olete mänginud? Kas treenerid suunasid või ise otsustasite mängima hakata? Mis emotsioone esimene ühine meistritiitel naispaaris tekitas?

Catlyn:"Paari oleme mänginud 2017. aastast, otsusest , kuidas nii läks eriti ei mäleta, aga kaldun arvama, et idee tuli Heikilt. Esimene tiitlivõit oli vinge tõesti ja andis motivatsiooni ja eneseusku kindlasti juurde, et edasi vaeva näha."

Ramona:"Naispaari oleme mänginud nüüd 7-8 aastat minu arust. Täpselt ei mäletagi, kes otsustas, et me koos hakkaks mängima, aga minu arust oli see siiski treenerite idee. 

Ma mäletan sellist juhust ka, kui me käisime 9-10 aastat tagasi esimest korda Soomes võistlemas ja ühel meist ei tulnud paariline kohale ja siis tahtis Heiki Sorge asendada nii, et me mängiks koos, aga seda kahjuks ei lubatud, nii et me ei saanudki proovida sellist varianti. Võib-olla oleks juba varem siis hakanud koos mängima.

Eks see esimene meistritiitel jääb kõigile meelde ja me oleme kõvasti vaeva näinud, et seda ka saavutada. Sellel hooajal oli meil mitmeid kordi pingelisi lahinguid Marrani ja Rüütli vastu, mis andis meile enesekindlust juurde, et võib-olla see aasta on idee meistritiitlist võimalus ka reaalsuseks muuta. Enne meistrivõistlusi pidid Marran/Rüütel loobuma võistlemisest, mis pani natuke rohkem pingeid peale, kuid mängisime oma mänge ning lõpp hea kõik hea. Päris äge on ikka öelda, et me oleme ka nüüd Eesti meistrid."

Kes mänguplaani enamasti väljakul paika paneb või vajadusel muudab?

Catlyn:"Mänguplaan on meil tihtipeale kaootiline, kuid selles kaootilisuses on omad kindlad asjad välja kujunenud."

Ramona:" Ega meil otseselt ei olegi kunagi mänguplaani, pigem improviseerime. Eks kui me näeme, kuidas saaks midagi muuta, siis me ütleme seda üksteisele, aga ega me ei ole väga head kuulajad ka, mis tavaliselt ajab treeneritel harja natuke punaseks, nii et me teeme oma asja seal väljakul."

Mõned aastad tagasi osalesite Muruturniiril ja olete mõlemad pälvinud ka stipendiumi. Mis mulje Muruturniir jättis, on teil äkki mõni seik meeles sellest?

Catlyn:"Muru turniirist on minu ere mälestus sellest, kuidas pidin mõne mängu suurte meeste vastu mängima, tol ajal oli päris hirmutav, nüüd tahaks lausa uuesti proovida :) "

Ramona:"Muruturniiril osalemine oli üpris ammu, kuid ma mäletan, et pakuti kooki :). Tegelikult nali naljaks, aga ma mäletan, kui äge oli vaadata, kuidas Muru endised õpilased said kokku ning nad rääkisid oma treenerist väga armsalt ning jagasid enda kogemusi temaga. See turniir oli ka vahva, sest enamus inimesi oli seal lihtsalt fun’i pärast ja et teistega koos aega veeta."

Mis teid sulgpalli kui mängu ja üldse sulkaelu juures võlub/meeldib?

Catlyn:"Sulgpalli juures meeldib selle intensiivsus ja raske töö tegemine, mis sellega kaasas käib. Kindlasti ei saa ka mainimata jätta neid võimalusi, mis sulgpall minu ellu on toonud- headest sõpradest kuni unustamatute võistlusreisideni."

Ramona:"Sulgpalli kui spordi juures meeldib mulle selle mitmekülgsus ning adrenaliin, mis sellega kaasneb, kui asi kisub pingeliseks. Üleüldiselt on sulkaelu vahel keeruline ja peab palju ise tegutsema, kuid samas see on andnud mulle sõbrad kogu eluks, mis on kindlasti üks tähtis asi minu jaoks."

Soovime neiudele uute tippude ja tiitlite vallutamiseks jõudu, sihikindlust, kannatlikkust ja edu.

Pildid Oleg Hartsenko.