"Kuhu lähed, Eesti sulgpall?
Mida on vaja, et ühel alal läbi lüüa? Motiveeritud ja südamega tööd tegevaid treenereid ning korralikku sulgpallibaasi."
Nii kirjutas Vello Lään, ligi 20 aastat tagasi, 2004.a. täpsemalt.
Kes tollased noorteklassi tipud olid ja millega uudisekünnise ületasid?
Nendeks olid - Raul Must, Sandra Kamilova, Ants Mängel, Grete Hõim, Riina Täht (Tartu), paar aastat nooremad Karoliine Hõim ja Ingmar Seidelberg. Treeneriteks Aigar Tõnus ja Jüri Tarto.
Mis on ühist toonasel ja praegusel ajal? Enamus alustab seeniorite teekonda, olles paljude arvates "kuldses põlvkonnas" Tallinnas 20. aastat tagasi.
Kas aeg lendab nagu lennuk? Jah, tõepoolest - muud varianti pole! Kes on vahepeal 4. olümpial käinud, kes karjääri teinud, kes perele keskendunud, kes treenerikutse avastanud, kes blogi kirjutab? Teekondi on erinevaid, aga nüüd see laupäev, saame üheskoos saalis kokku.
Mälumängu küsimusena võib vabalt esitada järgmise päringu - millal toimusid esimesed noorte ja seeniorite meistrivõistlused Eesti sulgpallis?
1968 juuniorid
1989 seeniorid
Need kuldsed materjalid sain treener Jüri käest, lisaks veel artiklid, kuidas domineerisime rahvusvahelist noorteturniiri Varbergis. Tihedas konkurentsis saavutas Sandra naisüksikus esikoha ning koos Gretega võideti ka paarismäng . Poistest võitis Raul üksikmängu ja Ants jagas 3-4.kohta. Nooremas vanusegrupis tegid häid tulemusi Karoliine ja Ingmar.
Samuti korraldasime põhjanaabri Soomega maavõistlust noorteklassis U19. Kaks aastat sai 2004 ja 2005 mõõtu võetud ning mõlemad korrad jäid võidud Eestisse - küll mitte veenvalt, aga siiski. Miskipärast jäid need võistlused tulevikus katki.
Mida võib meenutada nendest aegadest? Meil oli väga kõva punt Lasnamäel/Tallinnas, kus kõik hingasid ühes rütmis ja arenesid koos - meil olid motiveeritud mängijad ja treenerid.
Kahtlemata parima emotsiooni saime 2006. aastal Finlandia Cupil, kus võistkondlikule turniirile läksime tagasihoidlike ootustega, kuid suutsime 20. riigi konkurentsis esikoha karika pea kohale tõsta. Alistasime Slovakkia, Šotimaa, Hispaania, Horvaatia ja finaalis Šveitsi. Auhinnaks järgneval aastal Euroopa tippsulgpalliriikidega mängida.
Vasakult - Aigar, Sandra, Jüri, Margus Metsküla, Stina Viljus, Ants, Raul, lipuga Karoliine
Tahaks eraldi välja tuua meie treenerite Dünaamilist Duot, kes organiseerisid meie trennid ja ettevalmistused. Aigari tehnilised/taktikalised nõuanded ja Jüri kogenud silm - just nimelt sobival ajal õigele nupule vajutamine - need olid hindamatu väärtusega.
Saime ka väljakult eemal hästi läbi.
Kui keegi oleks öelnud, et 20 aastat möödub nii lennates, siis oleks teinud asju ehk teisiti. Tänases hetkes tuleb mõelda positiivselt ja tänada vanajumalat, et me ikka mängida saame ja saalis mõnikord trehvame.
Meenutame aegu ja näitame teineteisele väljakul uut ja vana!
Mis muud, kui tuletaks aastate tagust sulgpalli "sininahkade" sõjahüüdu meelde:
"Kas me oleme eestlased?"
"Jaa!"
"Kas meil on hea tuju?"
"Jaa!"
"Tulime Seeniorite Meistrivõistlustele?"
"Jaa!"
"Mida tegema?"
"Võitma!Võitma!Võitma!"
