7. aastase poisina ei teadnud ma eriti midagi spordist - polnud isegi kindel, kas sulgpall on sport?
Televiisorist vaatasime perega alati erinevaid EM ja MM-e jalgpallis ja korvpallis. Hoovis sai kõvasti mängitud just neid mänge. Kes oli Jordan, kes Klinsmann ja kes lihtsalt pingipoiss.
Kuid mu vanemad otsustasid mind trenni panna just sulgpalli. Eks ma ise tahtsin ka proovida midagi muud kui rahvatants :)
Treener Muru võttis mu trenni, 3 korda nädalas hommikuti kell 9. Algus ei olnud lihtne, vaevu sain pallile pihta. Olin emotsionaalne, kui ebaõnnestusin, siis tihti lendasid ka reketid. Murul oli lahendus olemas, reket pole süüdi ja poiss kui sa ei suuda kontrollida ennast, siis seome paelaga reketi käe külge. Naljakas tagasi mõelda, aga säästsin sealt nii mõnedki uued reketid.
Kuna olin üks väheseid, kes käis hommikuti trennis (kool oli õhtupoole), siis sõitis treener Muru mulle hommikuti tihti personaaltrenni andma. Kõva sõna, näitas tema pühendumist treenerina - ta ei teinud seda raha pärast.
Minu üks eredaim mälestus oli Noorte Meistrivõistlused kuni 11 aastaste poiste vanuseklassis. Olin juba mõni aasta käinud Noorte Gp-del võistlemas, kuid polnud kunagi võitnud, kuna üks poiss oli minust parem.
Mängupäeval närveerisin veidi ja otsustasin varem saali tulla, et korralikult soojaks teha. Treener Muru oli ikka enne mind kohal, nagu alati. Keelestas rahulikult reketit ja parandas palle (jah, seda tehti vanasti).
Ootasin, et tal on mulle midagi enne mängu öelda, kuid ta tegeles rahulikult oma asjadega.
Finaal hakkas. Kaotasin esimese geimi suurelt, sain võibolla paar punkti. Loopisin reketit ja olin täiesti endast väljas. 2. geimi pausi ajal tuli treener Muru jalga longates ja tõsise näoga ning tegi stseeni üle saali, Karjus ja praktiliselt sõimas mul näo täis, kuid lõpuks sosistas mulle kõrva väga motiveerivad sõnad.
Ma siiamaani ei tea, kuidas see nii hästi mõjus ja suutsin aasta tähtsamail võistlusel oma rivaali noorteklassis esimest korda võita.
Sel suvel oleks saanud Koit Muru 80. aastaseks. Tema legendaarsusest räägib ka tõsiasi, et tema auks korraldatakse endiste õpilaste poolt Mälestusturniir, mis toimub juba 6ndat aastat.
Kuigi olin tema üks viimaseid õpilasi ja sain tunda teda vähe, jättis ta kustumatu mulje ja on peamisi põhjuseid, miks ma sulgpalli jäin mängima.
Aitäh, Treener
Foto: Eesti Messid
No comments:
Post a Comment