Mis tunne on olla üks sulgpallisõpradest Hiiumaa iga-aastasel turniiril?
Katsun sooritada kokkuvõtva postituse, milles peitub selle omamoodi salapärase turniiri võlu..
Viimased 4 aastat olen oma plaane niimoodi organiseerinud, et Hiiumaa vahele ei jääks. Ja pole kordagi pettunud.
Kruiisisime oma Tallinna/Tartu sutsu segase pundiga reede pärastlõunal Hiiumaa Padu hostelisse - eks ikka selleks, et aklimatiseeruda ja sooritada hea tulemus laupäevasel turniiril. Koos mineku ja tulekuga on 3 päevane tripp minu arvates optimaalne lahendus.
Võistluse juurde. Alustati mees ja naispaaridega - nagu ikka segapaarilised klapitati "pileti" tõmbamisega. Iga aasta oled nagu kommikarbiga Forrest Gump - never know who you gonna get.
A-liiga naispaari esikolmik
A-liiga meespaari esikolmik
A-liiga segapaari esikolmik
Põnevaid vastasseise jagus tervesse spordipäeva. Toon välja 3 eredamat hetke:
1. Naispaaris said esimest korda väljakul kokku Marianne Küüsvek ja Liis Kiik, kes suutsid tõelise "kinder surprise" üllatuse sooritada, võites Saadoja/Talvistet ja finaalis Schmalz/Laidmäed.
2. Puureketite spetsialistid Hoop/Veede olid lähedal Aru/Mängeli alistamisele. Seekord ikkagi "noored vetid" tõmbasid pikema kõrre.
3. Segapaari poolfinaalis juhtus midagi erakordset. Kui ise saalis oma silmaga poleks näinud, ei usuks siiani.
Saadoja/Saarenkunnas olid Lepp/Lukini vastu kolmandas geimis 8:18! taga. Aga nad ei kaotanud pead ja mängisid perfektselt tehes lõpuspurdi 13:1.
Pärast võistlust toimus Rannapaargu lounges auhinnatseremoonia, buffet stiilis cateringiga.
Ei läinud kaua, kui võeti tagataskust välja oma tantsumuuvid. DJ keskendus retro hittidele, mis tõmbasid kenasti käima.
Võitjaid ja kaotajaid afterpartyl ei olnud, sest mõnikord tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Küll iga asi omal ajal koha leiab.
Lõpetuseks tahaks tänada meie sulgpalli kommuuni, korraldajaid ja ka ilmataati, kes viimased aastad vingerpussi pole mänginud.
ab imo pectore
Võtke vabalt ja jääge iseendaks.
Tantsudeni,
A.M
No comments:
Post a Comment