Küsisin sulgpallifoorumis ettepanekuid, millest võiks siin blogis veel kirjutada. Üks soovitus mulle meeldis, nimelt ajaloost. Kuid siis hakkasin mõtlema, mida ma Eesti sulgpalli ajaloost tean? Umbes täpselt nii palju, kui seda Helmut Valgmaa „Eesti Sulgpall 40“ raamatus kirjutatud on. Küll aga tuli mulle pähe mõte rääkida enda võistluste ja laagrite lugusid, mis võivad mõnele huvi pakkuda. Mäluga on nagu ikka, kuid proovin nii täpselt rääkida, kui meeles on.
2005. aasta jaanuarikuus toimus Finlandia Cup Slovakkias. Tegemist oli U19 B-liiga EM-iga, mis tähendas, et esimesed 3 võistkonda pääsesid finaalturniirile 16 parema sekka. Olime võistkonnaga alagrupis esimese koha saanud ja ees ootas tähtis poolfinaal Horvaatiaga. Jagasin tuba Raul Mustaga, kes polnud vastastele mingit varianti üksikmängudes andnud, kuid teadsime, et Horvaatial olid täkku täis poisid, kes ka veenvalt esinenud. Mida tegi Must mängupäeval? Pani äratuse kella 6ks ja läks õue jooksma. Ma ei liialda - väljas oli -20 kraadi, lumehanged ja puhus korralik tuul. Kuid ju oli Raul Rocky filme hiljuti vaadanud. Kuidas tal mäng läks? No ütleme nii, et vedas, et horvaadid vägistamissüüdistust kohtunikelauda sisse ei andnud. Alla nelja silma mõlemas geimis.
See võis olla 15 aastat tagasi. Läksime bussitäie noorte sulgpallimängijatega Balti Meistivõistlustele U13 - U19 Kaunasesse. Tol ajal väga kindlat graafikut ei olnud, et mis kell su mäng hakkab. Vanusegruppide järgi, U13 ja U17 hakkasid kell 9 hommikul, U15 kell 1 ja U19 kell 3 pärastlõunal. Samuti oli määratud, et buss läheb saali ainult kahel korral, hommikuvara ja kella 2st. Mina ja mu paariline, kaks 14 aastast professorit teatasid siis peatreenerile, et meie - staaridele kohaselt - ei hakka varase bussiga saali tulema. Rääkisime segapaaripartnerid ka ära, et tuleme keskpäeval taksoga järgi (Polnud saali asukohast aimugi). Treener jäi nõusse.
Hommikul lasid tüdrukud meid sujuvalt üle ning läksid varajase bussiga. Igatahes olime suht ummikus. Ei osanud midagi ette võtta. Mobiile või treenerinumbrit ei olnud, saali aadressi ei teadnud. Käisime taksojuhte tüütamas, purssisime vene keeles "Badminton...Igrat hotsem. Gde?"Sõnavara väga laiahaardeline ei olnud.
Lõpuks pidime ikkagi leppima hilisema bussiga ning jäime paar tundi hiljaks. Saime loobumiskaotused ja mängisime seal 17ndatele kohtadele. Õppetund oli muidugi hindamatu.
No comments:
Post a Comment