Monday, January 16, 2017

YEI 2017 ehk kuidas võit koju toodi!

Arvult kaheksas Yonex Estonian International toimus 12-15. jaanuaril TTÜ spordihoones. Enne kui võistluse mängude analüüsimise ja kommentaaride juurde asun, tahaks öelda kogu YEI korraldustiimile üht - fantastiline! Iga aasta mõtlen, et äkki kisub rutiiniks kätte see etapp ja ei suuda millegagi enam üllatada. Ja iga aasta eksin.


Nüüd võistluse juurde ehk teisisõnu, kuidas "meieomadel" läks? Eestlasi oli võistlustules paarkümmend. Igalühel omad eesmärgid ja usun, et ka unistused, mida oma mänguga väljakul saavutada.

Neljapäeval oli kavas kvalifikatsiooniturniir. Võidu sai kirja Hannaliina Piho naisüksikus, põhiturniirile jõudsid Kristin Kuuba ja Kati-Kreet Marran. Meespaaris Karl Kert/Marcus Lõu, põhiturniirile mängisid ennast kahe hea võiduga "soulbusters" Kivinurm/Lukin. Naispaaris Hamburg/Pajuste, põhitabelisse Marran/Karjus, kes said hea võidu mitmekordsete Eesti meistrite Hõim/Vana üle. Segapaaris said võidu Marran/Lõo ja main drawsse Lukin/Karjus. samuti ka eesti-soome eriti segane paar Von Hertzen/Hõim.

Reedel said mahlase võidu wild cardi saanud segapaar Käsner/Rüütel. Kuubal jooksis jänes napilt eest ära, kui ta pidi Zaitsavale kolmandas 21/19 alla vanduma. Saar võitis üksikus esimese ringi. Mustal oli esimene ring alati keeruline "aasiaturist", keda keegi ei tea, kuid mängib nagu panter Saharas. Aga tuli ära!


Meespaaris kohtusid "esimest korda ajaloos" sellised kaks eesti paari nagu Kaljurand/Käsner - Kivinurm/Lukin. Võitsid esimesed. Veerandfinaali pääsesid Must, paarides Kuuba/Rüütel ja Kaljurand/Käsner.


Neid aastaid ei ole sellel võistlusel palju olnud, kui eestlaste kolm mänguliiki on esindatud laupäevastes veerandfinaalides. Kaljurand/Käsner tegid soome "pisin-pojatega" soliidse mängu, kuid oldi pea terve mängu paari punktiga taga ning lõppseis selles ka kajastus 18/21 18/21. Kuuba/Rüütel tegid enesekindla esituse ja purjetasid poolfinaali.

Mis puudutab Musta mängu veerandfinaalis, enamuste jaoks tundmatu india mängija  Dey vastu, siis minu arvates oli see üks turniiri parimaid mänge. Kvaliteetsed pallivahetused, pikad punktid, pingeline mängukulg. Lõpuks ütles Must oma mänguga, et mina olen siin väljakul Lõvikuningas ja publiku suureks rõõmuks võitis 21:18 kolmandas.

Enne poolfinaale oli publikuprogramm, mis sisaldas heategevuslikku oksjonit ja noorte tulevikulootuste showmängu, mis oli igati vinge ning samal ajal ka armas. Ei oleks uskunud, et need kaks omadussõna saavad ühes lauses koos esineda.

Poolfinaalis oli meie naispaari vastasteks Bulgaaria esipaar Mitsova/Nedelcheva, kellega sai paar kuud tagasi mängitud EM valikturniiril. Nüüd saadi paremini vastu, kuid kaotuse pidi ikkagi vastu võtma. Äkki mõni teine kord tuleb revanš? Must võitis hollandlase Meijs vastu esimese geimi kindlalt, kuid teises geimis tekkis pingelangus ja märkamatult oli seis 16:20. Saal oli haudvaikne ja pidi väga "optimistlik-onkel" olema, et mitte 3ndat geimi ennustada. Kuid Must näitas sisu ja võttis 6 punkti järjest ja finaalikoht oli tõsiasi.


Viimasel päeval olid plaanis finaalid. Musta mäng oli jäetud iseeneselt mõistetavalt viimaseks maiuspalaks. Eelnevad 4 mängu olid võibolla publiku kahjuks küllaltki ühepoolsed. Kuid siis oli aeg viimaseks matšiks - meesüksikmängu finaaliks. Saalis oli eesti sulgpallistandardeid arvestades täismaja, parkla oli kindlasti täis. Triitoni klubi oli kaasa võtnud trummi - no kuidas muidu! Aga vaatamata sellele oli algus raske. Raul ei tundnud ennast esimeses geimis kindlalt. Vastane oli ka hea ning ebamugav. Vasakukäeline, tugev eeskäsi ja rabak, hea võrgumäng. Võibolla meie mehel oli eelis vastupidavuses, kuid 1,5 geimi ei olnud pallivahetused eriti pikad. Kuid järsku tuli appi kodupublik ja Must sai käima. Teise geimi lõpp oli nagu Hollywoodi põnevusfilmi stsenaarium. Mustal geimpall 20/19 - üliharva esinev serviviga. Siis inglasel Toby Pentyl 2 matšpalli, kuid koduvõrgud tõusid õigel hetkel kikivarvukile. Põmm, teine geim 24/22 Mustale. Kolmandat geimi sellise comebacki järel ei olnud võimalik kaotada. Raul mängis sihikindlalt ja 21/13 võit kodusel turniiril esimest korda eestlasele!


Saalist lahkudes ei näinud mina ühtegi pettunud nägu (välja arvatud vb Penty ja tema treener). Kõik said elamuse, mida me ju spordivõistluselt ootamegi. Ja saigi sulgpallifestival selleks aastaks läbi. Pole hullu - järgmine aasta jälle!

Näeme varsti, kui mitte varem, siis veebruaris Eesti Meistrivõistlustel Tartus. Mina olen kohal - ole ka sina!

Ants Mängel

No comments:

Post a Comment