Mäletan, et käisin aasta varem 2002 ka mängimas, aga see oli veel, kui B-liiga ka Meistrikatel oli. Naljakas mõelda, et kahes liigas toimusid Eesti Meistrivõistlused. Olime ühed noorimad koos Rauliga, kes seal osalesid. Vist isegi võitsime meespaari..
Igatahes tahtsin meenutada 2003. aasta võistlust. Paraku jälle tabeleid ja skoore ei leidnud netist, kuna tournamentsoftware veel Eesti Sulgpalliliidul ei olnud (ei tea, kas TM üldse veel leiutatud oli). Kuid sellegipoolest midagi on mul meeles, sest sealt sain korralikke sulgpalli õppetunde.
Mängisin kahte mänguliiki - meesüksikut ja meespaari koos noor hea Raul Mustaga.
Nii kui meesüksiku tabelid välja tulid olin ärevil. Sest esimesse ringi oli mulle loositud legendaarne harrastaja, üks muhe vana, äkki olete kuulnud - Kalle Kaljurand. Kallet teadsin trennidest hästi. Millegipärast oli mulle juba siis müstikaks tema puhul, kui kiiresti on võimalik duši all käia. Kalle käis nagu tuletõrjuja alarmi peale pesemas. Põmm - vee alt läbi ja juba ta oli ühe jalaga autos ning jäi mulje, et mõnikord kuivatas ta ennast teel auto poole, et mitte liigselt aega raisata sellele tegevusele.
Igatahes trennis ma olin Kallega tihti mänginud ja peamiselt võitnud. Paar päeva enne Eestikaid sain ka tema vastu mängida ja võitsin Punase tänava halli 6ndal väljakul mingi 15:1. See andis mulle lausa üleliia palju enesekindlust - võiks isegi öelda, et ülbust - et mõtlesin juba järgmisest ringist. Suure tõenäosusega oleks tulnud vastu mulle 2.ringis Raul Must.
Kes Kallet eriti ei tea, siis ta oli tuntud, kui üks "töötlemise-grand-old-män". Pärast seda kaotust mulle ütles ta mulle: "Ants, sa oled ikka nii palju parem minust. Mul ei ole varianti sinu vastu laupäeval." Ja ma muidugi sinisilmselt järeldasin: "no see päss on mentaalselt purustatud". Teismelise naiivsus ma ütlen teile.
Kui võistlusmänguks läks temaga Tartus ta oli nagu täiesti ümber sündinud. Võitles nagu samurai ja ma olin pahviks löödud. Mäng oli ligi tund aega pikk ning uskuge või mitte, pärast paar päeva enne saadud domineerivat võitu, olin pähe saamas. Ning saingi 12:15 kolmandas!
Kui väljakult ära tulin ma ei suutnud seda uskuda, mis just juhtus. Olin nii närvis, ei mäleta, kas ma seal ka midagi ära lõhkusin, kuna olin tol ajal väga emotsionaalne kaotaja. Kuid mõnes mõttes oli see hea, sest sain ülejäänud energia panna meespaari.
Meespaaris oli meil Mustaga veerandfinaalis paar aastat vanemad treeningpartnerid Tallinnast -nikerdaja Kristo Kasela ja vasakukäeline tuumarabakuga Toomas Erik. Meil õnnestus Rauliga häälestunult mängida ja saime väärt võidu 2:0.
Olin ärevil, sest nüüd ootasid meil ees medalimängud. Olin uhke, et nii noorena sain Eesti Meistrivõistlustel medalimängus osaleda.
Poolfinaalis aga tulid vastasteks lennukas Karl Kivinurm ja välismaal elav ning treeniv Gert Künka. Mäletan, et meid lihtsalt suruti ära ja meil polnud šanssi.
Kuid polnud hullu, sest pronksmedali mäng oli ka. Tahtsin nii väga seda esimest medalit saada. Vastasteks aga ei keegi muu kui Kalle Kaljurand ja tema tolle aja paariline Peeter Rändväli.
See mäng on mul hästi meeles. Mäng oli pingeline ja läks kolmanda geimi peale. Mäletan, et piiri peal istus üks neiu, kes mulle natuke meeldis ja see andis sellise laengu mulle, et rabelesin nagu muinasaja vabadusvõitleja. Lõpuks suutsime võita 15:12 kolmandas ning sain oma esimese medali - meespaarismängu pronksi. Raul kusjuures võitis üksikmängus ka pronksi.
Ma õppisin nii palju sellest võistlusest. Esiteks - ära kunagi alahinda vastast, sest treening ja võistlusmäng on nagu öö ja päev. Kaks täiesti erinevat olukorda. Ning samuti õppisin, et kui sa väga tahad midagi, siis sa võid selle saavutada.
No comments:
Post a Comment