Hea film oli see, eks?! Eriti esimene osa. Päris 30 aastat tagasi ma muidugi ei kihuta, aeg jääb veits kitsaks. Küll aga tahaks rääkida oma sulgpalli mängimise kõige meeldejäävamatest mängudest ja turniiridest.
Siinkohal ütlen ära, et punkt punkti pealt mul muidugi kõik meeles ei ole. Aga koos tournamentsoftware abiga saan äkki üldpildi ja enam vähem adekvaatsed punktiseisud ja situatsioonid teieni tuua. Äkki kedagi huvitab.
Ma ei taha nüüd siin rind kummis ennast kiitma hakata, et kui kõva mängija ma omal ajal olin. Proovin seda teha võimalikult kikivarvukil ja reaalselt, kuidas tegelikult oli. Pange valmis ja head lugemist!
AASTA 2005 Eesti Meistrivõistlused Sulgpallis, Tartu, Turu spordihoone
Paraku selle võistluse protokolli ei leidnud interneti avarustest. Kuid õnneks on mul see võistlus küllaltki hästi meeles, sest see oli esimene täiskasvanute EMV, kus võtsin oma esimese meistritiitli. Räägin lähemalt, kuidas see kõik kulges.
Tol ajal olin ma heas vormis ja mängisin auahnelt kõiki kolme liiki. Üksikmängus mängisin ennast pronksile. Kaotasin poolfinaalis Mustale nagu sääsk, kes vastu tuuleklaasi ennast jooksis, kindlalt kahes geimis. Pronksimedali mängus paraku Tauno Tooming vigastas ennast teises poolfinaalis Heiki Sorge vastu ja sain ilma mänguta oma esimese üksikmängu medali. Kahju, oleks tahtnud selle ikka välja teenida.
Segapaarismängus olin paaris Karoliine Hõimuga. Noored troonikõigutajad nagu osad meie peale niimoodi vaatasid, olid loositud tiitlikaitsjate Indrek Küüts/Piret Hameri vastu esimeses ringis. Küüts tuli juba 2 tundi enne mängu töötlema - et ei tea kas me saamegi teie vastu mängida, sest Piretil on mingi ulmehäda või viirus, et hea kui üldse voodist üles saab. Klassikaline Küüts, hindan töötlemist. Ei tegelt, eks oli näha, et nad tippvormis mingil põhjusel ei olnud. Igatahes üllatasime neid. Kuid poolfinaalis kaotasime Kristo Kaselale ja Sandra Kamilovale kahes napis geimis.
Kuid kroonjuveel oli ikka meespaarismäng. Partneriks mu noorteklassi rivaal ja sõber Raul Must. Mina olin 18 ja Raul 17. aastane. Me polnud varem täiskasvanute GP-del turniiri ära võitnud. Aga me olime näljased - oi kui näljased.
Esimeses ringis olid vastasteks teine paigutus kogenud Heiki Sorge ja intelligentse mängustiiliga Andres Aru. Põmm, võtsime tahtejõuga ära pingelises mängus.
Poolfinaalis tuli juba tol ajal vanameistri staatuses Einar Veede ja meist paar aastat vanem Saku kahurkuulipilduja Vahur Lukin. Läksime nende mänguga kaasa teises geimis ning mäng läks otsustava peale. Tõmbasime bravuurikalt ette 11:1, kuid kogenud vastased ei visanud püssi põõsasse, tulid tulihingeliselt järgi. Kuid õnneks sai mäng ennem otsa, napp võit kolmandas 15:13.
Oli aeg finaaliks, kus vastas minu tolleaegsed Eesti paarismängu iidolid Meelis Maiste ja Indrek Küüts. Mul oli au ainuüksi finaalis olla ja me polnud neid kunagi varem võitnud. Nad oli just tulnud võistkondlikult EM-ilt, kus ilusaid mänge näidanud. Kuid nad ei teadnud, et ma olin super motiveeritud, kuna olin pahane, et mind sinna koondisesse ei arvatud.
Kohe enne mängu vaatasin Mustale otsa ja nägin ta silmas tiigrit - selge, läheb sõjaks! Esimeses geimis olime taga kogu geimi. Küüts/Maistel oli kasutada mitu geimpalli eduseisus 14:12, kuid me suutsime asja tie breaki viia ning võtta ülimagus võit esimeses geimis 17:16.
Teine geim me mängisime juba adrennaliini pealt ja võtsime 2:0 matšivõiduga Rauliga oma esimesed täiskasvanute Eesti Meistritiitlid!
Seda pean ma enda parima emotsiooniga sulgpalliturniiriks. See tähendas mulle nii palju. Naljakas mõelda, et sellest on 13 aastat möödas, aga ikka mäletan seda nagu üleeilset maasikate ostmist.
2003 EMV
No comments:
Post a Comment