2020 TOP 10

 Vaatasin, et panin blogi headlineks aasta alguses 2020 - 2 punkti eduni. Pigem 2020 - 2 meetri vaheni.

Kuna spordi ja ka loomulikult eesti sulgpallimaastikul oli üks kibemõru aasta, siis prooviks midagi "positiivset" siiski leida.

Panin sõna positiivne jutumärkidesse, kuna 2020. aasta tõttu on see sõna nüüd mürgine ja mitmemõtteline. Ma mõtlen seda õiget positiivset.

Antud postitust ei pea maskiga lugema. 

Subjektiivne Ants Mängeli arvamus, järjestus tunde järgi.

Hakkame pihta ehk teisisõnu - Let´s go!

10. Ragnar Sepp võitis rahvusvahelisel võistlusel mängu.

9. Täiskasvanute laagrid, mis vaatamata rasketele aegadele ikka toimusid enamjaolt.

8. Muruturniir ikkagi toimus. Lisaks erinevad Murufondi promomisprojektid. Stipendiumi said tänavu Catlyn Kruus ja Mario Kirisma.

7. Eestlased vallutasid Läti Sulgpalli Karikaetapi - 5 esikohta!

6. Kristin Kuuba saavutas Taani kodusel GP-l 2. koha, kaotades finaalis endisele noorte Euroopa Meistrile.

5. Tipptasemel intervjuu Sulgpalliliidu poolt meie legendist treeneri Jüri Tartoga.

4. Ramona Üprus valiti Tartu Aasta Noorsportlaseks

3. YEI 2020, nii palju asiaate pole ammu näinud meie kodusel rahvusvahelisel etapil. Eestlased said samuti mõned magusad võidud kodupubliku rõõmuks.

2. Kordaläinud Eesti Meistrivõistlused 2020, põnevad mängud, meeldejääv afterparty - toredad videod.

1. Eesti Juunioride Koondis saavutas võistkondlikul EM-il pronksmedali!

Koit Muru õpilased Muruturniiril 2020

 Juba homme ja lõpuks ometi on käes arvult 6. Muruturniir.

Võistlus, kus mängivad segamini mehed ja naised, nii üksikus kui paarismängudes. 

Aga mul ei olnud plaanis hiromanti mängida ja ennustada, kuidas erinevates liigades läheb.

Lähen teist teed pidi ja iseloomustan lühidalt vanu Koit Muru õpilasi, kes võistlustel mängivad.

PS! Võimalik, et ei tea kõiki ja ärge liiga tõsiselt võtke :)

Mikk Aru

"Hirmutav Karu lõige" tagaväljakult on trump ja samal ajal ka Achilleuse kand. Oskab mängu lugeda paremini, kui mõni kohustuslikku kirjandust!

Külle Laidmäe

Võrgudiagonaalid ja sügavalt pehmed tilgad.

Indrek Luts

Kontrarünnaku spetsialist, terav mängukommentaator.

Kai-Riin Saluste

Head servi olukorrad paarismängus, positiivne mängupartner.

Triinu Tombak

Golfist täpne avalöök/serv, segapaaris võib vabalt ka ringi mängida.

Marju Velga

Vasakukäeline on alati ohtlik vastane, aga lisaks omab head võrguvaistu, mida tihti õpetada ei saa.

Toomas Vallikivi

Visa reketloni mängija (kui seda veel Eestis mängiti), eriti on võtnud oma trademarkiks mõned squashist tuntud löögid (madalad pallid tagantnurkadest).

Elina Elkind

Eelistab pikemaid pallivahetusi kui et kiiret vehkimist. Tasakaalukas mängija.

Alan Heinluht

Pikka kasvu, pehme ning osava käega keskväljaku ja võrgumängus. Hoiab mitteametlikku Harjumaa rekoridit YouTubes sulgpalli vaatamises/õppimises. 

Eesti KORV-SULG-PALLI Võrdlus

Olles ise üle keskmise korvpallifänn, siis mis juhtus eile oli ulmevinge.

Eesti alistas Leedu korvpallis. Kes ei tea, siis Leedus on korvpall spordialadest pühastaatuses.

Kui tuua sulgpallivõrdlus, siis minu arvates oleks sama, kui Eesti sulgpalli noortekoondis alistaks Taani noored. Kusjuures mul on blogis mälestus Noorte Võistkondlikult EM-ilt 2014 aastal.

Postitus 24. märts 2014

Türgis Ankaras lõppesid U17 noorte Euroopa Meistrivõistlused. Võistkonna võistluses kuulusid koondisesse: Mihkel Laanes, Mikk Õunmaa, Andres Roogsoo, Kristin Kuuba, Helina Rüütel. Individuaalturniil lisandusid naispaari mängima Kati-Kreet Marran ja Sale-Liis Teesalu.

Meie võistkond oli loositud alagruppi Taani, Austria ja Leeduga. Austria ja Leedu vastu võeti 4:1 võit ning alagrupist edasipääsu otsustas mäng esimese paigutuse Taaniga.
Kristin viis naisüksikuga Eesti juhtima, Mihkel Taani esimese üksiku vastu ei saanud. Naispaar Helina/Kristin tulid kolmandas uskumatust seisust (vist oli 13:18) välja ning Eesti asus 2:1! juhtima. Ma küll kohal ei olnud, aga usun, et taanlastel olid sel hetkel umbes sellised näod peas:

Meespaar Mikk/Andres kaotasid ning otsustavaks sai segapaar. Kahjuks kaotasid Mihkel ja Helina kolmes geimis, viimane 15:21. Suurüllatus oli lähedal ja samuti ka parima teise koha saanud tiimi edasipääs, kuid lõpuks jäädi jagama siiski 9-15 kohta.
Taani tuli Euroopa meistriks.


Taani täiskasvanute koondis oleks juba NBA tase.

Tulles tagasi eilse korvpallimängu juurde, siis soovitan järgi vaadata spordihuvilistel. Pingeline matš, emotsioonide ja vürtsitatud kvaliteetkommentaariga.

LINK -> https://tv.delfi.ee/live/korvpall/taispikkuses-korvpall-balti-keti-karikas-eesti-leedu?id=90549565

Tervist, Rõõmu ja Ahoisid Sulgpallisõbrad!

“Tegude” ja sündmusterohke 2020.  aasta on mind mõtlema pannud. Kas ma liigun kuhugi, ükskõik kas edasi või tagasi või hoopis sein on ees. Ise ei oskaki kõrvalt aru saada.. Tean vaid üht hetkel - mul oleks midagi uut ja särstakat enda ellu vaja, mis sütitaks mu spordisära! Kellelgi soovitusi on? Ise kaalun hetkel Tennist.

Mis ma tahan öelda, et sulgpallisaalides hakkab mind harvem nägema ja paarismängukutseid väga pole mõtet saata. Blogisse kirjutan, kui midagi põnevat juhtub või kui tuju on.. 

Üldiselt pole ei hüvastijätukiri sulgpallile ega ka :”Ou-ou, Kuulake Mis Mul Nüüd öelda on!”

Lihtsalt väike break point või murde pall.

Soovin väikestele, noortele, täiskasvanutele - nii pässidele, Vanameistritele ning sägadele - Hambad taha, pall maha!

Lühidalt - Tsau-paka, nägesh!

Lost in Translation

Mul on olnud palju raskeid perioode oma senises elus.

Kõige raskem oli olukord, kui mängisin 2013 Eesti Meistrivõistlustel Segapaari poolfinaali Gretel Aineniga - vastaseks noored tõusvad tähed Kristin Kuuba ja Mihkel Laanes.

Võistlus toimus Tartus ja nii kui A le Coq Spordihoone uksest sisse astusin tuli Mart Siliksaare ja ütles teise asjana: "Oo favoriidid tulevad!". Muigasin selle peale :) Aga Greteliga mulle meeldis mängida, andis alati endast parima.

Poolfinaalis tulidki kodusaali Mihkel ja Kristin Mardi juhendamisel meile vastu. Ma ei mäleta, kuidas esimesed 2 geimi läksid, igatahes kolmandas juhtisime 20:18 ja omasime 2 matšpalli. Mina läksin servima ja mul oli tagakuklas see Mardi ütlus, et favoriidid ei väärata. Ja läksin krampi, liiga võidutahteliseks, mis sulgpallis on Rule Number 1.

Mihkel ja Kristin kaks noort, teenisid järgmised 4 punkti, aga mis kõige hullem, väljakult ära jalutades hakkas mu vasak jalg tunda andma. Ma olin siis kõigest 26, aastat vana ja juba suutsin endale haiget teha.

Pidin oppile minema, arst ütles midagi meniski kohta, et mul on see ülekaalu tõttu ära kulunud, liiga palju väljakul pingutades. Lõppu ütles arst resoluutselt, et: Sina, Mängel - ära enam sulgpalli väljakule astu, muidu pead kepiga kõndima juba 40. aastaselt.

Ma olin suures masenduses, sest sulgpall on alati olnud mu esimene armastasus, nüüdseks juba üle 25 aasta.

Kuid imesid juhtub ja veel siiani saan veidi mängida.

Moral of the story - Ärge laste teistel öelda Sulle, mida sa ei saa teha...

Kilde Koit Muruga

Väikse poisina on mul meeles mõned hetked treener Koit Muruga.


1) Murule meeldis ka teisi spordialasid lastele tutvustada ja kindlasti andis see mitmekülgsust trennidesse. Käisime üks hooaeg kord nädalas korvpalli mängimas Tondiraba Keskkooli võimlas. Ma olin noorim, kes platsil oli ja üldiselt ma kolmepunktiviset ei proovinud, kuna lihtsalt ei visanud välja, või läks nagu s*** vastu lauda või pandi räme kulp. Kuid harjutasin vabal ajal hoovis ja lõpuks sain jõu ja täpsuse paika ning proovisingi trennis ka visata. Kui Muru nägi, et ma esimese kolmese lõpuks sisse sain ütles ta: "NBA!".


2) Minuga samal ajal käis sama noor Mikk Aru ja kaks tüdrukut veel meie vanuseklassis. Neiud olid tublid ja toredad, kuid üks mängis paremini, aga teine oli ilusam. Üks päev tuleb Muru minu ja Miku juurde, et poisid nüüd saate segapaarismängu partnerid. Ütles mulle, et Ants, kuna sina oled parem mängija, siis saad valida. Mul pikka mõtlemist ei olnud, võtsin parema mängija. Mikk läks särama nagu küünal ja jäi ka väga rahule.


3) Esimene suvine spordilaager. Kohe õhtul tutvumisõhtu, kus kõik poisid kohal. Tubadesse panek, aga keegi peab treener Muruga tuba jagama. Keegi ei tahtnud väga seda teha. Mina ja Mikk olime noorimad ning Muru otsustas lihtsalt, viskame münti, võitja saab valida, mis tuppa läheb. Mikk võitis mündiviske ja loomulikult valis coolide suuremate poiste toa. Mina pidin terve laager Muru norskamist kuulma.

Foto : Eesti Messid

Minu esimene treener

... oli Koit Muru.

7. aastase poisina ei teadnud ma eriti midagi spordist - polnud isegi kindel, kas sulgpall on sport?

Televiisorist vaatasime perega alati erinevaid EM ja MM-e jalgpallis ja korvpallis. Hoovis  sai kõvasti mängitud just neid mänge. Kes oli Jordan, kes Klinsmann ja kes lihtsalt pingipoiss.

Kuid mu vanemad otsustasid  mind trenni panna just sulgpalli. Eks ma ise tahtsin ka proovida midagi muud kui rahvatants :)

Treener Muru võttis mu trenni, 3 korda nädalas hommikuti kell 9. Algus ei olnud lihtne, vaevu sain pallile pihta. Olin emotsionaalne, kui ebaõnnestusin, siis tihti lendasid ka reketid. Murul oli lahendus olemas, reket pole süüdi ja poiss kui sa ei suuda kontrollida ennast, siis seome paelaga reketi käe külge. Naljakas tagasi mõelda, aga säästsin sealt nii mõnedki uued reketid.

Kuna olin üks väheseid, kes käis hommikuti trennis (kool oli õhtupoole), siis sõitis treener Muru mulle hommikuti tihti personaaltrenni andma. Kõva sõna, näitas tema pühendumist treenerina - ta ei teinud seda raha pärast.

Minu üks eredaim mälestus oli Noorte Meistrivõistlused kuni 11 aastaste poiste vanuseklassis. Olin juba mõni aasta käinud Noorte Gp-del võistlemas, kuid polnud kunagi võitnud, kuna üks poiss oli minust parem.

Mängupäeval närveerisin veidi ja otsustasin varem saali tulla, et korralikult soojaks teha. Treener Muru oli ikka enne mind kohal, nagu alati. Keelestas rahulikult reketit ja parandas palle (jah, seda tehti vanasti).

Ootasin, et tal on mulle midagi enne mängu öelda, kuid ta tegeles rahulikult  oma asjadega.

Finaal hakkas. Kaotasin esimese geimi suurelt, sain võibolla paar punkti. Loopisin reketit ja olin täiesti endast väljas. 2. geimi pausi ajal tuli treener Muru jalga longates ja tõsise näoga ning tegi stseeni üle saali, Karjus ja praktiliselt sõimas mul näo täis, kuid lõpuks sosistas mulle kõrva väga motiveerivad sõnad.

Ma siiamaani ei tea, kuidas see nii hästi mõjus ja suutsin aasta tähtsamail võistlusel oma rivaali noorteklassis esimest korda võita.

Sel suvel oleks saanud Koit Muru 80. aastaseks. Tema legendaarsusest räägib ka tõsiasi, et tema auks korraldatakse endiste õpilaste poolt Mälestusturniir, mis toimub juba 6ndat  aastat.

Kuigi olin tema üks viimaseid õpilasi ja sain tunda teda vähe, jättis ta kustumatu mulje ja on peamisi põhjuseid, miks ma sulgpalli jäin mängima.

Aitäh, Treener

Foto: Eesti Messid