2006. aastal toimusid Eesti Meistrivõistlused Tallinnas, Punase tänava hallis. Pidasin ennast favoriidiks nii mõneski mänguliigis - no vast mitte üksikus. Ja nagu igale favoriidile ja staarile kohaselt oli mul parasjagu üks mängureket. Tagavarareket tundus mulle lisakoorem kotti, ega rahaga ka priisata polnud :). Mängisin kõiki kolme mänguliiki ja kuna tahtsin head mängu näidata, lasin panna Kivisaarel endale tuttuued keeled enne võistlust peale ning paar kilo tugevamini - et ikka Mustale üllatusrabakuid teha. Mäng tuli esimestel matsidel fantastiliselt välja ja mõtlesin, miks ma varem tugevamate keeltega pole mänginud. Seniks kuni ma teises mängus nad puruks lõin. Egas midagi, laenasin publikust reketi ja andsin Kifkale kohe remonti ja ütlesin, et pane samamoodi peale - ei saa tunnetust käest lasta. Selline stsenaarium kordus 5 korda ühe võistluse jooksul. Pidi vahepeal kohtunikelauda ütlema, et nad järgmise mänguga 15 min viivitaks, mul reket paranduses. Ei tahtnud laenureketiga ka nagu mängida, tähtsad kohtumised.
Ühel Tallinna võistlusel Punasel tänaval mängisin rahulikult segapaari, kui teises geimis läksid mul väljakul tossud katki. Ikka korralikult, tald alt ära. Esimene mõte muidugi, no hea küll, hakkame jälle varustust laenama. Küsisin mikrofonis üle saali, kas kellelgi number 48 tosse on laenata? Paljud vist arvasid, et see mingi nali, kas 48 suuruses tosse üldse Eestis müüakse. Appi tõttas jällegi Kivisaar, kes ajas autole hääled sisse ja tõi Meka Yonexi poest uued tossud. Õnneks sain soodushinnaga hädaolukorras - miinus 5 protsenti.
No comments:
Post a Comment